Mida kaugemale areneb mõttevahetus tähtajatu ehk igavese rahu võimalikkusest kahel pool igipõlist Euroopat jaotavat ida-lääne piirijoont, seda selgemalt joonistub välja ka lavastaja loominguline mõte, samuti paljude osalejate rollijaotus ja ülesanded etenduses, mille viimane, otsi kokku sõlmiv vaatus juba käib. Aplaus ja lilled hiljemalt mais, mis on viimane üleilmse aktiivpoliitika kuu enne vaiksemat suveperioodi. Näiliselt tiirleb kogu mäng ümber peategelase Moskvas, aga sama hästi võib Venemaa presidenti ja tema kaaskonda pidada vaid loo arengus vajalikuks väliseks elemendiks, mida kasutatakse selleks, et lääne suurpere võtmetegelased saaksid parandada oma kohati kehvaks vajunud suhteid.

Läinud kümnend ei olnud ju suur­peres parim aeg, sest sinna jäävad USA president Donald Trump ja Brexit, Euroopa Liidu välisprobleemid, mille tekitasid mullistused araabia maailmas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas koos kaasnenud migranditulvaga, samuti Türgi isevalitseja ettearvamatus. Aga samuti finantskriisi õiglasel paikamisel tekkinud sisepinged, mis õhutasid kohati populismi esiletõusu ning põhjustasid mõne maa kursimuutuse arusaamas õigusriiklusest. Pahade poiste, nagu Ungari või Poola, aitamine pehmete kasvatusmeetoditega ei ole just kerge töö ega tugevda sõprust.

Mõni uus või pikaajaline ühine välisprobleem on ehk parim, mida suurpere suhete silumiseks ja ehk koguni vastastikuse igikestva armastuse elluäratamiseks kasutada annab. Kui ta poleks ise sülle langenud, tulnuks see välja mõelda. Kuigi enne etenduse lõppu võib veel ette tulla ootamatuid käänakuid ja üllatusi, võib juba praegu öelda, et Euroopa asjades alati kandvas rollis Saksamaa ja Prantsusmaa on oma osa esitanud põhjendatult ja veenvalt. Tähendab, toimuvas ei ole midagi juhuslikku, hetkeinspiratsioonist tõukuvat, vaid kõik käib rangelt pika plaani järgi, mille olemasolu tuleb paraku Eesti juhtidele alatasa üllatusena. Rääkimata siis pika plaani mõistmisest ning sellest ka väiksema omakasu väljapigistamisest.

Eestis ei ole minu teada eestlaste suhtumist Saksamaasse järjepidevalt mõõdetud. Suhtumine on küllap parem kui 1930ndatel, kuid ajakirjanduses ikka ja jälle esile vupsavad ja ka ekspertide ja poliitikute suust kõlavad hinnangud Saksamaa poliitika kohta viitavad, et teatud umbusk sakslaste motiivide osas on Eestis laialt levinud. On asjatundmatu ja maitsetu korrata näiteks kunagisele NATO peasekretärile lord Ismayle omistatud väidet, mille kohaselt on alliansi eesmärk Euroopas hoida ameeriklased sees, venelased väljas ja sakslased maadligi. See ei kehti vähemasti sakslaste kohta juba aastakümneid, mille jooksul Saksamaa on end rahvusvahelistes suhetes tõestanud riigina, kus ollakse oma suurusest teadlikud, kuid osatakse suurimana ruumis alati käituda nii, et teised, natuke või palju väiksemad, end kuidagi ebamugavalt või tänuvõlglasena ei tunneks.

Või teine näide. Juba 15 aastat on esimene ja tähtsaim märksõna, mis meenub, kui on jutuks Saksamaa suhe Venemaaga või tema majanduspoliitika, gaasi­juhe Nord Stream. Olen algusest peale veendunud, et Eesti valik olla aktiivselt Nord Streami vastu ja seda demoniseerida oli vale ja puuduliku info pealt tehtud. Nord Stream kui sümbol taastoodab Eestis ja küllap ka meie lõunanaabrite juures iga päev väärkujutlust Saksamaa jäägitu sõltuvuse kohta Venemaa gaasist. Sellest omakorda saab järeldada, et Saksamaa poliitika on Venemaa riikliku gaasieksportööri Gazpromi igakülgse kontrolli all ning kõik tähtsamad Saksamaa poliitikud on teadlikult või pimesi Moskva kremli lobistid ja agendid. Ütled „Nord Stream“, mõtled „reetmine“. Juba terve põlvkonna Eesti inimeste, sealhulgas erakondlaste suhtumist Saksamaasse on kujundanud veealuse gaasitoru vari. Eesti ainus järjekindel poliitika Saksamaa suunal ongi Nord Streami eitamine, kuigi, nagu on Eesti Ekspressis tabavalt märkinud Saksamaa ajaloolise süütundega seoses Andrei Hvostov, selle „kadumine või korri­geerimine ei sõltu absoluutselt Eesti poliitikute ja analüütikute arvustamisest või otsesõnu irisemisest“. Milleks iriseda, kui sellega on võimalik ainult kahju, aga mitte vähimatki kasu saada?

Pahatahtlik võiks koguni öelda, et need, kes vaenavad gaasitoru, on seda ise taipamata hoopis USA energiatööstuse suuvoodrid. Kes ei tahaks rikkale Saksa turule müüa? Nii et iga Venemaalt saamata jääva gaasikuupmeetri koha täidavad USA vedelgaasi tootjad suurima rõõmuga. Saksamaa majandus­poliitilises vaates ei pruugi see tingimata pikaajaliselt kasulik olla, sest küsimus ei ole ainult gaasis. Toomas Hendrik Ilves võib ju tervet Euroopat, sealhulgas Saksamaad, põlglikult tehnoloogiliseks kääbuseks nimetada, kuid see väide kehtib juhul, kui tehnoloogia alla kuuluvad ainult ühismeedia solgiauk ja internetikaubamaja, aga mitte näiteks ravimid või masinate tootmise masinad ehk robotid. Saksamaa seda diagnoosi omaks ei võta, vaid kavatseb pikaks ajaks jääda maailma üheks võimsamaks tööstusriigiks, mille majandus vajab muu hulgas toorainet.

Vaevalt küll ükski Saksamaa juht seda iial avalikult tunnistab, kuid mitte­ametlikult näeb Saksamaa Venemaas oma tööstuse parimat toorainebaasi, mida on vaja järelikult hoida enam-vähem funktsioneerivana nii Putini ajal kui ka pärast teda. Vähemasti on vaja aga Venemaa ennustatav sotsiaalne kokkuvarisemine võimalikult kaugele lükata ja pehmemaks teha. Ühesõnaga, Saksamaalt paistab Venemaa täpselt samasuguse meretaguse alana nagu kunagiste Euroopa koloniaalimpeeriumide pealinnadest Londonist ja Pariisist paistavad nende kunagised asumaad. Koloniseerida seda ei saa, nagu kinnitas XIX sajandi 100 000 saksa talupoja eksperiment Venemaale väljarändamisel, aga see on koht, kust toormeressursse lüpsta, kuid nii, et lehm lüpsmise kätte päris ära ei sure. Nii mõeldes võib Saksamaale hästi sobida ka see, et Moskvaski usutakse narratiivi Saksamaa kui sõltlase staatusest ning Saksamaa poliitikutest kui Venemaa agentidest, samasugusest Putini agentuurist, millist ta kunagi DDRis julgeolekunuhina karjatas.

Nimelt tsementeerib Venemaalt energiakandjate, metallide ja muu tooraine ostmine eksporditulust sõltuva Venemaa tehnoloogilise mahajäämuse, hoolimata seal leiduvast teaduslik-tehnilisest potentsiaalist. Kuni vanaviisi saab ja toorainest raha tuleb, ei hakka Venemaal riigi toetusel ja juhtimisel keegi uusi asju tegema, vaid pumpab kogu vaba raha tagasi tooraine-, eeskätt nafta- ja gaasisektorisse, märkamata, et investeerib perspektiivitusse, aina suurema kulu ja omahinnaga toodangusse, mis peab läbi lööma kahaneva nõudlusega turul.

Kremli üles ostetud lobistide ja agentide isikustatud koondkujuks on aastatega kinnistunud Saksamaa kunagine liidukantsler Gerhard Schröder, aga tema kiiluvees ujub veel terve hulk väiksemaid kalasid. Võib arvata, et Moskvas usutaksegi, et Saksamaa poliitikud on hõlpsasti ostetav kraam – ja kui kahe riigi suhetes edukalt tegutsevaid agente on, siis kindlasti on need Venemaa omad Berliinis, mitte vastupidi. Juba Nõukogude Liidu päevil põlistati kultuuris ehk rahva teadvuses võitmatu luuraja Stirlitz, kes iga Mülleri alati üle kavaldab. Venemaal ei ole keegi iial tootnud menutükki, kuidas Moskvas tegutseb tõhusalt mõni Saksa spioon.

Seesugune taust annab suurepärase edueelduse Saksamaa välisluureameti strateegidele. Ülesanne on pääseda võimalikult lähedale Putini tuumikseltskonda, kuhu tavaline diplomaatilise katte all tegutsev luureametnik iial ei pääse. Aga näe, oma kavalusse ja üleolekusse uskuv venelane palkab ise Putini sõpruskonna teenistuslehele välismaalasi, keda peab ülesostetuks ja enda omaks. Mis võiks olla parem kui sellised vastase poolt ohutuks peetavad värvata ning vastase helde palgaraha eest oma riigi kasuks tööle panna. Ja mitte ainult Schröderi, riski hajutamiseks on hea, kui sekka saab võtta ka mõne austerlase, rootslase või soomlase. Jah, sellise spiooni palk on ka see, et osa kaasmaalastest kaotab tema vastu usalduse ja lugupidamise, teadmatusest. Aga kõik, kel vaja teada, teavad, et mees teeb ülitähtsat riigitööd, vahendab, mida Aleksei Miller või Igor Šetšin mõtleb ja mida presidendile soovitab. Kui on nii, siis loeb Saksamaa oma meretaguse poliitilisi mõtteid nagu avatud raamatut, aga mõistagi ei jagata seda infot telefonikõnedes neile, kellel pole seda vältimatult vaja teada.

Lavastus ei jutusta Transilvaania kurjast vereimejast Draculast, kelle üle headus saavutab võidu vaid varitsedes, kuni too oma kirstu kobib, et siis hõbevai talle sisse taguda. Kirstu asemel on haigevoodi ning hõbevaia asemel mähkmed, millesse hooldustöötajad oma Moskva-visiitidel patsiendi iga päevaga aina hoolikamalt sisse mähivad, et ta kogemata või meeltesegaduses ennast ja teisi ei vigastaks. Siis on aega oodata ja vaadata. Matused ja peielaud ei ole selle, vaid juba järgmise lavastuse teema.