Uus kooliaasta on alanud, aga koolikeele küsimus, üks riigi toimimise aluseid, ulbib endiselt sudus. Alles nädalapäevad tagasi Narvas peetud Toomas Sildami juhitud haridusdebati ülevaade ERRi uudisteportaalis algab küsimusega „Kas ja miks üldse peaks Eestis olema vaid eestikeelne kool?“.1
Sellise küsimusepüstituse puhul pole imestada, et keelepoliitika aluste ilmumine rahva ette aina venib ja venib. „Koosõppiva kooli“ eufemismi varjus (pole just õnnestunud termin – koos ei õpi mitte kool, vaid õpilased –, sisu on kakskeelne kool) tahetakse ilmselt kõikvõimalike juubelipidustuste varjus pöörata Eesti riigi aluspõhimõtet ja suunata riik eesti-vene kakskeelsuse teed. (Sellepärast tulnuks küll tõesti valitsusele umbusaldust avaldada.)
Märke avalikkuse hoiaku tuunimisest kakskeelse kooli kasuks on kogunenud üksjagu, ilmekaim neist üks „Aktuaalse kaamera“ saatelõik, kus õnnelikult õhinal sedastati, et lapsed saavad mõlemas keeles hakkama, kuid – üllatus, üllatus! – eesti lapsed omandavad vene keele kiiremini ja paremini. Ka jutt vene vähemusest ei vaibu, kuigi eesti ja vene keele kasutajate arvu ning Eestit ja vene keele kasutajaskonnaga kaetud naabermaa territooriumi võrreldes on asi globaalkülas vastupidi, rääkimata Ida-Virumaast, kus haridusminister Reps lubas eesti „kogukonnale“ riigigümnaasiumi juurde oma eestikeelse filiaali jätta … Kõik muud rahvad peavad Eestis läbi ajama kultuuriautonoomia võimalustega, kuigi – nendest ei räägita.
Absoluutselt mitte midagi ei saa olla võõrkeelte oskuse vastu, sh vene keele valdamise vastu, kuid hoopis teine asi on nn koosõppiva kooli tulemusel kinnistuv juba niigi kakskeelne ühiskond.2 Ja kui kool on juba kakskeelne, ei ole küll kuidagi võimalik enam praegust keeleseadust rakendada ja venekeelseid ametites ja teeninduses eesti keeles rääkima keelitada. Miks peakski, kui kõik eestlased oskavad vene keelt sama hästi kui oma emakeelt? Jääb vaid sätestada ka kakskeelne riik.
See, et Keskerakonna eesmärk pole liikuda eestikeelse kooli suunas, ilmneb samast vestlusringistki, rääkimata Tallinna linnapea Kõlvarti otse välja öeldust, et praegune koalitsioon – Keskerakond, Isamaa ja EKRE – oli ainuke võimalus säilitada Eestis ka venekeelne haridus. Sotsiaaldemokraadist Ossinovski ütleb otse: „Ma tahan, et Eestis oleks vähemalt üks kool, kus oleks osa aineid eesti, osa vene keeles, tahaks oma last sinna panna.“ Kahtlemata pole ta oma sooviga ainuke, kuigi väikses Eestis käib kõigil astmetel hariduse tagamine riigikeeleski üle jõu. Ja ega ole selleks tahetki. Ka täiskasvanute keeleõpe ei idane ega mädane.3 (Kadunud kirjandustundide pärast mures emakeeleõpetajad küll leiavad, et HTMis on aastaid keskendutud vaid venekeelsetele eesti keele õpetamisele, huvitumata, kas eestlastel oma identiteeti millelegi rajada on.4) Pealegi, eestlasi, kellele vene keelt õpetada, jääb ju järjest vähemaks, venekeelseid tuleb aga Eesti riiki jõudsalt juurde – kokkuhoid missugune!
„Koosõppivas koolis“ pole ka venekeelse võõrtööjõu lastega mingit muret – eestlased õpivad ju kiiresti vene keele ära. Tööelus samuti, kui eesti keel kehvake ja lonkab – asjad saab vene keeles aetud. Haridusminister Reps enamasti keerutab, aga jõuab ikka lõpuks välja selleni, et venekeelse kooli valimise võimalus peab vanematele jääma ja „koosõppiv kool“ on hea lahendus (Ida-Virumaal ja Harjumaal on juba omavalitsus eesti- ja venekeelse kooli kokku pannud). Eestis on küll nüüd 53 vene lasteaiarühmas ka õpetaja, kes töötab eesti keeles. Igati tore, kui Reps poleks kinnitanud: „Liigume edasi. See käib puhtalt vabatahtlikkuse alusel.“
Pole parata, jääb mulje, et praegune valitsus ei juhindu oma tegevuses Eesti põhiseadusest. Õigupoolest on Eesti riigi keelepoliitika aluspõhimõtted ju seal kirjas.
1 https://www.err.ee/974004/haridusdebatt-narvas-kuidas-lopetada-segregatsioon-hariduses
2 Vt ka https://arvamus.postimees.ee/6764210/ivan-makarov-milleks-oppida-keelt-kui-arstid-muujad-ja-koik-teised-teenindavad-sind-vene-keeles
3 https://www.postimees.ee/6763434/audit-riik-ei-tule-eesti-keele-opetamisega-toime
4 30. VIII 2019 „Vikerhommik“.