Marxi ja Engelsit on hiljem süüdistatud selles, et just nemad lükkasid käima ühe kõige tuntuma ideoloogilise moonutuse. Muidugi, me võime olla kindlad, et see ei olnud nende algne kavatsus – aga eks tulemus maksa ka midagi? Heakene küll. Praegu pole see küsimus aktuaalne, sest värsked sündmused Tallinnas on tekitanud hoopis teist laadi arutlusi: mida venelased mõtlevad? kas me ikka saame nende seletustest aru? miks nemad ei saa aru selgest ja mõistlikust jutust? Laotatakse käsi. Nüüd võib küsida vastu: kas tegu on ikka tõepoolest venelaste olemusliku mõtlemisega, mis on neile luusse ja lihasse tunginud? või on see hoopis mingi ideoloogiline moonutus? milline oleks sel juhul vene ideoloogia?
Niisuguse ideoloogia esimene põhitunnus on kindlasti jäik binarism. See on mustvalge vastandus, kus teisest kõigepealt luuakse võimalikult ebamäärane pilt, iseennast aga määratletakse väga abstraktselt: piisab kas või mitmuse esimese isiku asesõnast (naši). Seejärel saab hakata kõiki oma halbu kalduvusi tundmatule teisele üle kandma. Tüüpiliseks sõimusõnaks saab “fašist”. Mingit keerukamat enesepeegeldust binarism välja ei kannata, ja seepärast tuleb ülekannet lakkamatult korrata. Sellise praktikaga haakub hästi vene ideoloogia teine oluline tunnus: vastandnimetuste kasutamine. Paljud mäletavad veel, kuidas Laulva revolutsiooni ajal hakati elustama vene rahvuslikku liikumist, nimetades seda hoopis internatsionalismiks. Samuti on iseloomulik, et kui kuskil kogutakse löömameeste jõuke, toimub see antifašismi märgi all. Kui vene ideoloogias kõneldakse inimõigustest, pole sel midagi pistmist vabaduse ja demokraatiaga tavalises tähenduses: mõeldud on pigem omavoli, mida peaks eelistatavalt pruukima Venemaa ametivõimud (on olemas ka lihtkodaniku inimõigused, kuid need kehtivad lühikest aega või siis ainult privaatsfääris). Juhul kui mingi areng toimub Venemaast sõltumatult, võib seda nimetada inimõiguste rikkumiseks.
Kõige tähtsam on, et vene ideoloogia on loomult ekstaatiline. Selle kõnetoon on väljaspoolne, otsuseid langetatakse ajaväliselt ja tegutseda tahetakse erilises seisundis, eufoorias või toksilises joovastuses. Kõige lihtsam on ekstaasi saavutada suuremasse inimrühma kogunedes, aga kuna see on erandlik protseduur, võivad ekstaasi tekitada ka lihtsalt teatavad retoorilised ja teatraalsed võtted. Lühiajalist eufooriat tekitab samuti alkohol, mille probleemiks on küll see, et mürki tuleb kogu aeg lisada; nagu näitas meie hiljutine alkoholikeeld, võib selle protsessi katkemine ideoloogilist tegutsemist tugevasti mõjutada. Kõige halvavamalt mõjuvad ekstaasile siiski mitmesugused igapäevased üksikasjad, mida ei saa ideoloogilisse mustrisse sobitada, nii et väljaspoolne paatos katkeb ja asendub seesolija sumpamisega partikulaarsuste mudas. Ekstaasi hävitab depressioon. On päris selge, et niisugust ideoloogilist süsteemi ei saa kõrvalolijad kuigivõrd mõjutada. Sama kehtib ka vastassuunas: vene ideoloogia elemente on raske teise konteksti üle kanda, need kas ei ole tõlgitavad või siis muutub nende ilme tundmatuseni. Tekib segadus, millega Venemaa kavalalt opereerib meediasõjas, kus vastandnimetuste kasutamine (nt “inimõigused” täiesti harjumatu sisuga) põhjustab vastasleeris hämmingut ja triviaalsuste kordamist.
Nüüd võib muidugi küsida, mis kasu on vene ideoloogiast venelastel endil? Ega ei olegi. Pigem võiks öelda, et praegusel Venemaal on venelased taas sattunud vene ideoloogia pantvangideks. Midagi sellesarnast kipub juhtuma ka Eestis. Mida teha? Kas meil on mingisugustki võimalust venelasi aidata? Venemaal kindlasti mitte. Eestiski on need võimalused vähesed, aga proovima peab. Väike algus oleks see, kui luua spetsiaalne väljaanne, kus jooksvalt võrreldaks kohaliku eesti ja vene ajakirjanduse vaatepunkti Eestis (ja mujalgi) toimuva kohta. Esialgu võiks selline väljaanne ehk olla ingliskeelne. Samuti tuleks toetada iga iseseisvat arengut, mis võiks meie venelasi ideoloogilisest piiramisrõngast välja tuua. Tegelikult ei taha ju keegi olla terroristliku sõja instrument. Kuid selleks, et seda mitte olla, peab ta kõigepealt mõistma, kus ta on, ja millised on tema reaalsed võimalused ise oma saatust muuta.