Olen seda ooperit siinmail elavas ettekandes kuulnud-näinud vaid EMTA tudengite kursusetööna Thomas Wiedenhoferi lavastatud „Hansukese ja Gretekese” adapteeritud variandina (Vanemuise lavastused 1989. ja 2001. aastal jäid vaatamata). Tookord kõlasid nukuteatri renoveerimata kuplisaali laval vaid põhilised laulunumbrid Ene Rindesaluga klaveril orkestrit imiteerimas. Tollane Greteke oli Alfia Kamalova, Hansuke Katrin Targo, Nõid Annaliina Pillak. Kõik kolm on nüüdseks kujunenud tublideks tegijateks ja suutnud tööd leida ka mujal maailmas. Isa rollis oli ka tookord René Soom, nüüdseks Estonia üks kandvamaid jõude.
Seekordne ettekanne andis võimaluse kuulda nii laulunumbreid kui – ja see on peaasi – äärmiselt huvitavat orkestripartiid, mis hämmastas oma helikeele, dramaturgilise pingestatuse ja teemarohkusega. Muusikaloost on teada, et Humperdinck oli saanud hea hariduse, õppides kompositsiooni Kölnis ja Münchenis. Ta sai Mendelssohni-nimelise preemia ning Wagneri loomingu austajana võimaluse olla ka viimase assistent aastatel 1880–1882 Bayreuthis – seega ajal, mil valmis „Parsifal”. Humperdinckist kujunes hiljem kompositsiooni õppejõud ja ka ooperikriitik.
Kuulates ERSO ja Anu Tali emotsionaalses interpretatsioonis avamängu ja metsapilte, kus kord hommikuses udus hõljusid muinasjutulised haldjad või siis lähenes ähvardav nõialend, oli tajutav selgelt wagnerlik orkestrikäsitlus ja teemade arendus. Oskuslikult põimitud lühivariant andis mõjusa efekti: lapsed püsisid pidevas huvitatuses ja nii sai kindlasti paljudele süstitud sümfoonilise muusika hea pisik!
Ettevõtmise edu pant oli õigesti valitud solistid. Annely Peebo on Viini Volksoperi laval teatavasti Hansu osa laulnud juba palju aastaid – siit ka enesestmõistetav kindlus, mängulust ja vabadus suhtluses partneritega ning muidugi hääle publikusse lennutamise oskus. Tore oli täheldada, et saksa keel, milles ta ju rolli Viinis laulab, on andnud tema diktsioonile erilise konsonantide sära ja selguse ka emakeeles laulmisel: siin on iva, mida meie õppuritel tasub kõrva taha panna!
Kädy Plaasi selge ja sirav sopran sai partii nappusest hoolimata end kenasti realiseerida ja tema tagasihoidlik olemus sobis noorema õe rolli nagu valatult. Pirjo Püvi Haldja ja Liivamehikese laulud mõjusid kui värske allikavesi: sillerdavad kõrgused tuletasid meelde kohati Miliza Korjuse ebamaist tämbriilu ja muidugi on raske ette kujutada kaunimat haldjakuju! Juuli Lille Nõid lausa rabas jalust nii oma kuju atraktiivsuse kui laulmise temperamendiga! Roll mõjus sealjuures nakatavalt positiivses võtmes. René Soomi napid repliigid Isa rollis olid mehised ja rahvusooperi poistekoori nõidusest päästetud laste siravalt heakõlaline tänukoor lõpetas õhtu äärmiselt vajaliku positiivse noodiga.
Unistuseks jääb näha-kuulda seda ooperit täies mahus, nii nagu seda Viinis jõulu ajal ette kantakse – kümme etendust lastest tulvil teatrisaalis.