Natuke demagoogiast. Poliitiline demagoogia on lill, mis õitseb läbi aasta. Aga eriti hoogsalt puhkeb ta vohama riigieelarve ja selle strateegia arutamise aegu, eriti kui need juhtuvad seostuma valimistega. Ja nagu lilledelgi, on ka demagoogial paremaid ja halvemaid aastaid. Ta armastab nimelt kehva ilma. Kui raha paistab nagu päike sinitaevas, siis jäävad ka poliitikute demagoogiaõied kesiseks. Kui aga pilved päikese katavad, vihma või rahet sajab ehk tuleb hakata kokku tõmbama, maha lõikama jne, siis paiskub vohamine taevani.

Demagoogiavõtteid on sadu ja neid on Euroopa valitsemiskultuuris lihvitud antiigist peale, üle kahe tuhande aasta. Ja eesti poliitikud on teadagi head Euroopa õpilased. Neid pole vaja enam ammu üles kutsuda, et saagem ka demagoogias eurooplasteks. Asi on käpas.

Kasuta eufemisme. Ütle näiteks, et riigikatse või koolivõrk tuleb ümber organiseerida, korrastada vms. Ja pea meeles, et see on poliitilise demagoogia igiammune põhivõte.

Kasuta militaarset sõnavara, see jätab mulje, et oled kindral lahingus. Eesliinitöötajate väärtustamine! Sõda koroona vastu!

Kasuta plekksõnu, mis seostuvad millegi positiivsega. Räägi näiteks solidaarsusest erasektoriga. Või sellest, et kõik ministeeriumid peavad kärpima solidaarselt sama protsendi, olenemata sellest, kui tähtis on üks või teine asi riigile või ühiskonnale.

Kasuta kassiauke. Lisa sõnu, mis jätavad võimaluse teha ka teisiti ega kohusta millekski. Näiteks ütle, et tuule­parkide jaoks eelistame alasid, mis ei ole metsaga kaetud.

Kasuta esiplaani ja tagaplaani. Suru kärped tagaplaanile ja tõsta esile midagi head. Räägi näiteks rohepöördest, kaitsevajadusest jne. Ja kui midagi suuremat ei ole, siis tõsta saab alati, kas või koristaja palka.

Võrdle võrreldamatut. Näiteks koroona-aasta kulusid ja tulusid suvalise sulle sobiva aastaga. Peaasi on olla loov, mitte takerduda ühte võrdlusaastasse nagu N Liidus, kus kõike võrreldi 1913. aastaga.

Viska kont hambusse. Anna vastaste hambusse mõni väheoluline kärbe, et varjata suuremaid. Näiteks viska letile huvihariduse kärbe ja jäta tagaplaanile koolivõrgu „korrastamine“.

Maali laia pintsliga. Räägi suurest plaanist, mida keegi peale poliitikute ei mõista (eriti asjatundjad). Teata, et kärbe tuleb näiteks tegevuskulude arvelt, mida see ka ei tähendaks.

Aja totaalset keelelist jama. Tsitaat Postimehest: „Järgneval perioodil hindame perspektiivi, et põllumehed tahavad maad pigem omandada kui rentida“.

Lükka edasi. Räägi, et midagi pole veel lukku löödud, kõik tuleb alles kunagi x hetkel ja see hetk on kaugel.

Kui muud pähe ei tule, pane tuima, ära lihtsalt vasta. Ja eriti vaiki sellest, kust raha peaks tulema.

Kui asi ei tööta või jääd vahele, kasuta kahte lihtsat kontravõtet. Minust on valesti aru saadud. Ma ei valetanud, ma eksisin.

Aga esialgu saad puhata, sest tegutsema asuvad opositsioon ja ajakirjanikud, ühismeedia ja aktivistid. Ja uue aja uue nähtusena ka koalitsioonipartner. Neil on kahjuks vaid paar põhivõtet. Hakatuseks demagoogia suur­klassika ehk siltide kleepimine (näiteid võib igaüks meenutada) ja selle otsa uue aja someklassika ehk hüperboolid ja ülivõrded. Tõsi, nendega on raskusi, sest ajakirjandus ja aktivistid on sõnad ammu üle piiri ajanud. Kui saadikute ettepanekud on pidevalt „uskumatult rumalad“, sotsiaalmeedia on kuude kaupa „marus“ ja „inimõigused hävivad“ iga liigutuse peale, siis sealt pole enam kuhugi minna.

1968. aastal pani Laurence J. Peter kirja printsiibi, mille järgi iga töötaja kaldub tõusma lõpuks oma ebakompetentsuse tasandile ja hakkab töö asemel tegema midagi muud, kas või demagoogiat. Ja organisatsioonid püsivad elus seetõttu, et töö teevad ära need, kes ei ole veel sinna jõudnud. Someajastul paistab see printsiip töötavat ka ühiskonna peal. Ja üha enam tundub mulle, et suur osa ühiskondadest on juba ebakompetentsuse tasandil. Jääb vaid küsimus, mis juhtub siis, kui ebakompetentsuse tasandile jõuab suurem osa inimkonnast.