Kuid Bartók Elleriga on hoopis midagi muud. Bartóki kuus kvartetti on omas žanris maailma tipp ja selgub, et see, mida ammu kahtlustati, osutub tõeks. Elleri Kvartett nr 2 on Bartókile vääriline lavapartner ning kuulub seega samasse kaalukategooriasse. Kui teada, et samasse Elleri loomeaega kuuluvad populaarsed viiulipalad “Männid” ja “Fantaasia”, siis jääb üle küsida, miks II kvartetti on nii vähe mängitud. Käigupealt ei õnnestunud mul välja selgitada, millal ja kes tõi Elleri Kvarteti nr 2 esiettekandele. Ega meil küll neid koosseise palju pole olnud, kes nii komplitseeritud heliteost oleks soovinud repertuaari võtta, ja oli ka üsna pikk seegi aeg, kui ei Eller ise ega esitajad soovinud eriti autori varasemaid kvartette meenutada. Partituur on välja antud aastal 1989 (!) kirjastuses Leningrad Muzõka.
Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Levi-Danel Mägila on meistrite ansambel, kellele autori pisut keerulisem helikeel ega vormilised keerukused ei saa probleemiks olla. ettekandes oli selgelt hoomatav esitajate poolne nauding. Tegemist on nii ühe kui teise autori väga maskuliinse muusikaga ja tabasin ennast mõttelt, kas kuulen katseid seda pisut mahendada või raamidesse paigutada. Lausa näiteks võin tuua Elleri esimese osa enne Piu lento’t (nr 15), kui ff sfz-akord kõlaliselt kenasti ära ümardati või sealt edasi Piu vivo, kui algavad tšellol trioolid du talon ja ei kuulnud hästi põnevaid ebasümmeetrilisi aktsente imitatsioonis, mis viib Molto apassionato e largo’sse.
Muide, kõlalisi probleeme, mis vajavad ansamblisisest kohendamist, on nende mõlema autori puhul jätkuvalt. Nii ühel kui teisel puhul, nii et seda võib võtta üldistusena, oli dominandiks tšello madal ja keskmine register, mis sunnib ka teisi ennast maksma panema. Selle tulemuseks on kohatine kõlaline läbipaistmatus ning mõnegi olulisema hääle kaotsiminek. Selles saalis peab seda efekti teadma ning näilisest heakõlalisusest mitte hasarti minema.
Kas sellel või mõnel muul põhjusel jäid mul kuulmata Elleri poolt küllalt sageli nooditeksti märgitud flažoleti-tähised, kas või II osa kolmandas taktis, ning eriti III osa alguses, kus ta peaks kõlama-värvuma koos naturaalse mi-ga, seega kujundama selgelt koos aktsendiga etnoliku karakteri. II osa on päris geniaalne muusika, kui suudaks veel ja veel välja pidada nüansse p ja pp ning veel enam con intimo sentimento, et siis pääseks eriti mõjule keskmise vormiosa kaks suurt kulminatsiooni. Kõik need märkused on ikka kõlalist laadi – ja see on juba Kadrioru saali nivelleerivus, millega peab arvestama.
Bartóki Kvartett nr 2 on kirjutatud aastaid varem (1915–17) ungari keelpillikvartetile Waldbauer, Temesvay, Kornstein ja Kerpely ning teose saatus on muidugi õnnelikum. Kuid üsnagi süvenemata võrdlusse Bartók-Eller, on päris selge, et ilma Bartóki teoseid (kvartetid 1.–4.) tundmata oleks Elleri Teine hoopis teine teos. Tallinna Keelpillikvarteti esituses oli Bartóki Kvartett nr 2 kõlaliselt tasakaalustatum ja partituur selgemalt välja joonistatud kui Elleri puhul, kuid süveneda võiks veelgi erinevatesse tempomärgistustesse, on ju oluline nii nende karakteriseeriv kui vormiline roll. Et see lihtne pole, sellest annab tunnistust kas või esimese osa 15 erinevat tempomärgistust, kus ka metronoomid ära toodud.
Tallinna Keelpillikvarteti kontsert oli väga hea, see tähendab, et isegi akadeemilises õhustikus võib juhtuda, et 2+2 = 5.