Itaalia teatri Drammatico Vegetale „Heli” lavastaja on Pietro Fenati ja seda esitab kaks vanemaealist näitlejat Elvira Mascanzoni ja Luciano Titi, kellest viimane on ka lavastuse helilooja ja pillimängija. Mõlemad esitajad saavad kohe lähedaseks, nii kollakasroheliste sukkpükstega Elvira kui akordioni mängiv Luciano – justkui lihtsad ja mänguvalmid vanaema-vanaisa. Nad on loomulik osa laval sündivast, samamoodi nagu meie silmis jäävad loomulikuna tähelepanusõõri mänguasjad, mida näitlejad toetavad oma hääle, liigutuste ja muusikaga. Laval on vaid puitraamide ja pabertahvlitega neljaosaline sirm, lava paremas ääres akordioni mängiva Luciano jalge ees teisigi pille nagu flööt, väike klaver jt. Sündmused kasvavad kergelt ja leidlikult üksteisest välja: akordioni vahelt paistab kollane lõng, mis on paberhiire saba, hiir närib sirmi sisse augu ja lipsab sealtkaudu välja. Elvira poetab pisara ja kuivatab selle paberrätikuga, mis muutub järgmisel hetkel tema käes laevukeseks. Hiir ronib laevukesse, viskab saba vette, et kala püüda, kuid suur kala haarab sabast ja tirib ta vee alla – meri ilmub sirmile värvilise valgussõõrina, kus ujuvad kalad. Merihobu, kes sirmil elustub (kui Elvira sirmi pahupoolel pilti joonistab, ilmub see sama selgelt ka vaatajate poolele), päästab hiirekese, kes järgmises stseenis saab kohtuda rohelise ja punase sabaga hiirega. Elvira asetab paberhiired hoolikalt sirmi äärele ritta, värvilised sabad kõigil rippu, selgitades eesti keeles: „Üks hiir, kaks hiir, kolm hiir”. Seepeale lähevad hiirekesed väikesele klaverile küpsiseid näksima, mängides maha toreda klaveripala. Siis aga ärkab sinine papist (?) kass, kes tahab hiiri püüda – nüüd viskub Luciano kassina mitu korda kõhuli põrandale. Nii jätkub tegevus, kuni sinine kass, kes tahab püüda kollase nokaga lindu, ronib tuulelohele. Lohe aga lendab üha kõrgemale ja kõrgemale – ilmuvad üha väiksemad ja väiksemad tuulelohed. Elvira otsib, kelle käes on lohe nöör: päris tuulelohe saba jätkub sirmile joonistatud nöörina, selle otsa leiame väikese joonistuva tüdruku peost. Peagi hüüab ema hääl „Margherita, kodu!” ja Margherita ilmub nukuna, kes läheb koju: sirm koondub toa seinteks, valgus sumendub, sirmile ilmuvad kuu ja tähed, Luciano mängib unelaulu ja Elvira pakub lastele küpsiseid.

Lihtsuse ja leidlikkusega paistis silma ka Turu kunstiakadeemia nukunäitleja eriala üliõpilaste lavastus „Minu lemmikmänguasi”, mida esitasid koos Soome tudengitega Turus professionaalseteks nukunäitlejateks õppivad eesti noored. Lavastust esitati erinevalt, vastavalt vanuserühmale, meie nägime 4–6aastaste oma. Sõnatu tegevustik on lihtne: lauale asetatud punutud korvist astuvad välja mänguasjad, kes uudistavad maailma ja suhtlevad üksteisega. Laua taga juhendavad ühte nukku peamiselt kaks mustades rõivastes ja mustade kinnastega tudengit. Mänguasjade iga käpaliigutus ja peapööre on hoolega läbi töötatud, väga täpseks ja usutavaks treenitud, nii et nad tõesti ärkavad „ellu”. Näiteks ronib korvist välja lõngast kootud koerake, kes peagi avastab, et tema jala küljest jookseb lõng ikka veel lõngakerani. Ta püüab oma „pommist” vabaneda, küll jalga lahti sikutades, lõnga katki hammustades kui ennast üle laua ääre kukutades, kuid miski ei aita. Lõpuks leiab ta pikad vanaaegsed käärid ja lõikab nendega lõnga läbi. Korvist ilmub ka mängukaru, kes hoogsa muusika saatel ringi vaatab, kuni märkab kõrvallaual meepurki. Selleni jõudmiseks peab ta aga jõudma mööda kaht lauda ühendavat nööri oma töntsakal karusammul teise lauani. Saanud purgi kätte, märkab ta peagi esimesel laual aga veel suuremat meepurki. Esimest leidu oleks kahju maha jätta, mistõttu ta haarab purgi kaenlasse ja alustab niimoodi teed tagasi, žongleerides üle nööri. Kuid, jõudnud sihtmärgini, ei kesta tema õnn kaua: teisele lauale on ilmunud kolmas, veel suurem meepurk. Karu on nõutu, kuid tal ei jää üle muud kui haarata nüüd juba kaks purki kaenlasse ja alustada teed kolmanda poole… Mänguasjade seiklustele kaasaelamise pinge on saalis tunda: ühtviisi hinge kinni pidades ja õnnelikult naerma pahvatades vaatavad laval toimuvat nii esirea nelja-aastane poisike kui teise rea 40-aastane isa. Õhinat tekitavad nii üllatuslikud tegevuskäigud kui mänguasjade väga usutav elluärkamine, meisterlik peentöö.

Kahjuks ei näinud mitmeid külalislavastusi, mis on kindlasti sama toredad: ungarlaste mänguklotside elustumise lugu „Ime”, soomlaste lapsnäitlejatega lavastus „Nunnu” ja alla aastastele mõeldud „Süles”, norrakate vahtkummist torude mäng „Ooujeeih!” jmt. Aga kindel on see, et festivalilavastused olid väärt, et neid vaatama tulla. Need avardasid pilti nukuteatrist (mis võib olla ka valguse, varjude, erinevate tasapindade, kangaste, paberlaevukeste, vahtkummiribade, pliiatsite ja elava muusika teater) ja pakkusid soodsa hinna eest (mis võiks olla ka nukuteatri pileti püsihind) väga sümpaatse ja meeldejääva elamuse.