Võta või jäta, süsteem on segi nagu KörtPärtli särk pühapäeva hommikul. Ainult rahajaotajatel endil näib olevat ülevaade, kellele, kui palju ja mis otstarbel toetust antakse. EOKi peasekretäri Toomas Tõnise arvates on meie oludes isegi hea, et „allikaid on palju”. Ja kuigi küsija suu peale ei lööda, möönis peasekretär siiski, et tulevikus tuleks vältida neljast erinevast allikast raha andmist samale sihtrühmale samaks tegevuseks (ETV, 8. II).

Aga see oli üks väheseid asju riigikontrolli auditis, millega kultuuriministeeriumi ametnikud nõustusid. Treenerite alarahastamise, raha õiguspärase jagamise ja selle kontrollimehhanismi puudumise osas jäädi eri seisukohtadele. Põhiaur kulus hoopis arutelule teemal, kas tippspordi toetamisel tuleks seada ka mingid eesmärgid? Riigikontroll leidis, et tuleks, kultuuriministeeriumi kantsleri arvates pole aga eesmärke vaja: „Me ei ela juba 20 aastat plaanimajanduses! Riik ei hakka ette ütlema, mitu medalit, mis võistlustelt ja mis värvi me tahame saada”. Auditijuht Külli Nõmm küll rahustas kantslerit, et sportlasega ei ole vaja sõlmida tulemuslepingut, piisab eesmärkide seadmisest (ETV, 12. II), kuid džinn oli juba pudelist välja lastud ja „Reporteritunnis” meenutas Sukles Põhja-Korea jalgpallureid. Maailmameistrivõistlusteks püstitati pallivõlureile konkreetsed eesmärgid, kuid pärast nende purunemist olid poisid koos treeneriga pool aastat kadunud …

Kaevikusõtta sekkusid meie tunnustatud ajakirjanikud, kes olid riigikontrolliga ühel pool rindejoont. „Kuna treener on oma staatuselt surutud ühiskonna põhjakihti, pole vaja selle tegevuse eest maksta ka inimväärset palka,” oli Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv sarkastiline (PM 10. II). „Auditis esile toodud probleemidest on räägitud aastate jooksul tuhandeid tunde, kuid muutunud pole midagi. Ega muutu nüüdki,” lisas repliigi korras Jaan Martinson (ÕL 8. II). Võib-olla isegi on sellises mahus räägitud, paraku jõuavad riigikontrolli esile toodud probleemid harva ajakirjandusse. Spordi rahastamine ei ole kuum teema, sellega skandaali välja ei ime ja klikke ei kogu. Lihtsam on keskenduda naissportlaste bikiinidele, rinnaümbermõõdule ja muudele „kumerustele”, mida viljeles veel eelmisel aastal sellesama Pahvi üks alluvatest, kes nüüd töötab Tallinna Televisioonis. See on edasiminek!

Edasiminek oleks seegi, kui kõik auditiga seotud ja huvitatud osalised lõpetaksid puusalt tulistamise ja maha istuksid. Kõige teravamaks probleemiks on praegu küll treenerite tasustamine ja tunnustamine, kuid pole mingi saladus, et proportsioonid meie saavutus- ja harrastusspordi finantseerimisel on juba aastaid paigast ära. Teadagi, kelle kahjuks. Selles pole väike roll ka meelelahutustööstuse suunas sammuval ajakirjandusel. Võib-olla oleks praegu, mil seisame silmitsi ajaloo suurima dopinguskandaaliga, õige moment muuta oma eelistusi. Teisipäevane „Ringvaade” pühendaski pool eetriajast rahvaspordi aasta suursündmusele, õigemini sellele, kuidas viis vaprat teletöötajat läbisid Tartu (pool)maratoni. Neid punetavaid põski ja säravaid silmi oli armas vaadata.

Tuleb teha sporti, siis on ka õppimine korras!

2010. aasta Euroopa parim rahandusminister Jürgen Ligi saavutas 508. koha, aeg 3.44.53.

Kreeka rahandusminister Evangelos Venizelos Tartu suusamaratonil ei osalenud.