Mis on kultuuritegu? Eesti keele sõnaraamatutest seda sõna ei leia, ometi on kõigile selge, mida see tähendab. Kultuuriteo mõiste hõlmab rohkem kui näiteks heinategu, mille käigus kogutakse loomadele talveks heina, või leivategu, mille tulemus on leib. Eks valmistata ju ka kultuuriteo puhul omamoodi toitu, vaimule, kuid ühtlasi on tegu suursündmusega. Mitte iga kultuuritegu ei ole kultuuritegu.
Just seda sõna kasutas 2. novembril kirjanik ja kriitik Joni Pyysalo Tartus Paavo Haavikko „Kogutud luuletuste“ eestinduse esitlusel: „Haavikko tõlge on kultuuritegu.“ Tal on õigus. Soome modernistliku klassiku teose maht on ligi 900 lehekülge, sama paksu eestinduse valmimisse on andnud panuse 18 tõlkijat. Töö kestis kolm aastat.
Vaid mõni päev varem oli Helsingi raamatumessil esitletud Jaan Kaplinski valikkogu „Ilta tuo takaisin kaiken“ („Õhtu toob tagasi kõik“). Kaplinski 600leheküljelise raamatu eestikeelsed luuletused on soomendanud Anja Salokannel ja venekeelsed Pauli Tapio, raamatule kirjutas eessõna Märt Väljataga. Ka „Ilta tuo takaisin kaiken“ on kultuuritegu.
Kui liita aastakümnetele, mille jooksul Haavikko või Kaplinski oma luuletused kirjutasid, tõlkijate tööks kulunud aeg, saame kummagi raamatu puhul tulemuseks küllap terve sajandi. Kui lühike tundub selle kõrval ministri ametiaeg, kui kergekaaluline tema tagasiastumine.
Haavikko „Kogutud luuletuste“ eestindamise kolme aasta jooksul on olnud ametis kolm kultuuriministrit kolmest erakonnast, oleme kogenud mitut ühiskondlikku vapustust ning pidanud kahetsusega tunnistama mõnegi poliitiku oskamatust hoida naabriga häid suhteid. Kultuuriteol seevastu on veel üks, sugugi mitte tähtsusetu mõõde: see liidab inimesi.
Tunnistan, et olen kõrvaltvaatajana mõnikord suhtunud teadetesse tõlkijate töö edenemise kohta umbes nagu Vikerraadio järjejuttu, mis kuskil taustal mõnusalt sumiseb: täna natuke, homme jälle ja nii edasi iga päev. Haavikko raamatu tähtajad lükkusid mitu korda edasi ning võis karta, kas teos saabki valmis. Nii Kaplinski kui ka Haavikko luuleraamatu esitlusel aga märgati, kuidas selle hiiglatöö käigus on kujunenud kirju ja ometi ühtehoidev kogukond. Kultuuritegu meenutab pisut Sõpruse Maja ehitamist Eduard Uspenski lasteraamatus: ühise tegevuse käigus saadaksegi sõbraks ning koos püstitatud majja või tõlgitud raamatusse oodatakse külla ka neid, kellega veel tuttav ei olda.
Muide, 10. novembrini saab esitada kandidaate Eesti Kultuuri Koja konkursile „Kultuuri tegu 2020“.