Kohtumine nii mastaapse ettevõtmisega dirigent Daniel Reussi (1961) juhatusel oli eriline väljakutse, teades, et maestro on selle aasta septembrist EFK kunstiline juht ja peadirigent. Hollandi dirigent Reuss on alustanud karjääri Cappella Amsterdami peadirigendina ning aastatel 2003–2006 oli ta Berliini RIAS Kammerkoori peadirigent. Ta on olnud kutsutud selliste kollektiivide ette nagu Concertgebouw Kammerorkester, Berliini Akademie für Alte Musik, Concerto Köln, Schönberg Ensemble, Prometheys Ensemble ja ka Stavangeri Sümfooniaorkester. Seega väga väärikas maestro, kes lähitulevikus on seotud Eesti Filharmoonia Kammerkooriga.
Erilisena tuleb märkida samuti asjaolu, et ka kõik viis vokaalsolisti on EFK ridadest, vaatamata sellele, kus nad on õppinud ja ennast täiendanud. Bachi noorpõlvekantaat BWV 21 on põneva koosseisuga: kolm solisti (STB) ja instrumentaalne koosseis kolme trompeti, nelja trombooni, oboe, viiulite ning vioola pluss continuo’ga. Kantaadi sisuline teekond algab imeilusast instrumentaalsest Sinfonia’st (keelpillid ja oboesolist) liigutakse läbi lootustandva 9. numbri, kus tromboonid dubleerivad keelpille, kuni jõutakse juubeldava lõpukoorini, kus lisanduvad trompetid. Continuo koosseisu oli esitusel varieeritud mitmeti: vastavalt vajadusele võis positiivi kõrval kuulda fagotti, kontrabassi, barokktšellot, kolme tšellot või kõiki koos. Kogu esitusest tõusid esile nimetatud Sinfonia, soprani aaria nr 3 (Kaia Urb) koos oboega, aaria nr 8 (Kaia Urb ja Uku Joller) ning tenori aaria nr 10 (Mati Turi) koos positiivi ja barokktšelloga, mille esituseks liikus Turi oreli ja tšello kõrvale orkestrisse. See kammerlik ettevalmistus lõpukooriks oli imetlusväärne oma kõlalt ja esitajate meisterlikkuselt.
Erilised instrumentaalsolistid
Õhtu nimiteos ehk ülestõusmisoratoorium on kirjutatud pisut suuremale koosseisule: vokaalselt neli solisti (SATB), s.t pluss Iiris Oja (alt) ja meil kaks tenorit (Mati Turi ja Toomas Tohert) ning instrumentaalselt kolm trompetit, kaks flööti (mängijat) ja kaks oboed (mängijat) ning continuo.
Kohe esimene number Sinfonia tõi kaasa kerge pettumuse, see hõiskav instrumentaalmuusika niisuguse artikulatsiooniga on kindlasti õigustatud selle muusika naturaalses keskkonnas, kus loomulik kaja lisab kõlale kestvust ja mahlakust, ent pilgeni publikut täis kontserdisaalis oli tulemus harjumatult kuiv ja hakitud. Seevastu kohe järgnev nr 2 Adagio keelpillidele ja oboele oli juba mitmes superesitus Nils Rõõmussaarelt (oboe) ja samaväärne keelpillidelt ja continuo’lt.
Pean siinkohal üldisemalt märkima, et erilistena jäidki kogu kontserdi jooksul kõrva instrumentaalsolistid: lisaks Rõõmussaarele veel Mihkel Peäske (flööt) koos Kaia Urbiga (nr 5) ja ei saa üle kantaadi nr 9 muljest, kus Mati Turile pakkusid ansamblituge Tõnu Jõesaar barokktšellol koos Marju Riisikampi positiivoreliga.
Ma arendan siit asja veel edasi. Heaks tavaks on kujunenud, et nimeliselt tõstetakse kavalehele (ja ka honorarilehele) vokaalsolistid ning see on ju absoluutselt õige. Kuid küsin – mille poolest on mõlema teose ettekandel oboesolisti osa väiksem või tähtsusetum, või oratooriumis flöödisolisti osa? Orelimängijast ei pruugi rääkidagi. Publik väärib seda, et teada, kes on need muusikud.
Kogu kontserdi ettekandel tundus dirigendi roll olevat tagasihoidlik ja seda üldse mitte etteheitena. On äärmiselt meeldiv, kui Bachi barokki suhtutakse sellise kammerlikkusega, kus tööd tehakse ja vaeva nähakse prooviperioodil ning kontsert on üksainus nauding nii laval kui saalis.
Kusagile jäi siiski kummitama küsimus, et kes peaks esitusaparaadile (eriti suurele kooslusele) energiat jagama ja ka kohati pulssi korrigeerima kui vaja. Täismaja Estonia kontserdisaalis võttis esituse vastu igatahes häälekalt ja vaimustusega.