tase juhendamisel magistrantuuris.

Külli Kudu: Minifestival oli algselt mõeldud EMA ja SA akordioniklassi sõpruskohtumisena, kus õpilased ja õppejõud saaksid kogemusi vahetada, lisaks linnarahvale suunatud kontserdid. Eeskuju sain sellest, et SAs õppimise ajal korraldati meile palju meistrikursusi, käisid välisõppejõud, ka meil endil oli palju võimalusi reisimiseks (Saksamaale, Hollandisse, Taani jne.) külastama muusikaakadeemiaid. Sealsetelt õppejõududelt saime tunde, infovahetus oli aktiivne. Mõtlesin, et ka meie õpilastel võiks selline võimalus olla.

Kas SAsse sissesaamine oli raske? Pidid sa midagi eriliselt ette valmistama, solfedþot näiteks?

Sisseastumisel SAsse pööratakse põhitähelepanu erialale, pillimänguoskusele, interpreedieeldustele ning teisi eksameid peale eriala polnud. Mängima pidi aga väga hästi, sest konkurss oli suur: 1994. aastal oli kandidaate üheksa, vastu võeti kolm. See oli veel suhteliselt väike konkurss, nüüd on asi iga aastaga läinud raskemaks. Tänavu näiteks oli 14 soovijat, vastu võetakse kaks. Riiklikult finantseeritud kohti on vähe, soovijaid aga palju, kuna SA akordioniklass on akordionikoolkondadest ehk üks prestiiþikam, kõrgeima tasemega, pikema staaþiga ning paljude unistus on seal õppida. Akordionit saab Soomes ka konservatooriumides õppida, need on rakenduslikud kõrgkoolid ja neid on päris palju. Akadeemiline kõrgkool on aga ainult SA.

Kas meie praegustel õpilastel oleks ðanssi sisse saada?

Aeg-ajalt, üle paari aasta, on ikka mõni andekas mängija Eestis leidunud, kes kuhugi välismaale on läinud. Varem, nõukogude ajal, läks mitu mängijat Leetu. Kui piirid rohkem lahti läksid, tekkis võimalus minna õppima ka lääne poole. Mina olin esimene, kes väljapoole kunagise Nõukogude Liidu piire läks, see oli 1994. aastal. Järgmisel aastal tuli sinna järgi samuti Elleri-kooli kasvandik Signe Vainu. Veel on Elleri-koolist läinud välismaale õppima Sirje Mõttus ? Kopenhaageni muusikaakadeemiasse. Kõik kolm olid Uno Arro õpilased.

Kuidas akordionialane kõrgharidus Eestis rajati?

2002. aasta sügisel avati EMA interpretatsioonipedagoogika osakonnas haru, kus on võimalik õppida akordioniõpetajaks. Survet oli EMA-le avaldatud juba mitmeid aastaid. Lõpuks asi õnnestus. Selle üks põhjusi oli, et uued seadused ei luba huvikoolides õpetada ilma kõrghariduseta. Oleks tekkinud absurdne olukord, et akordionit polekski saanud Eestis enam õppida.

See õpe avati EMA Tartu filiaalis. Esimesel aastal tuli kaks tudengit, teisel üks. Sellel sügisel hakatavat õpetama ka Tallinnas, õppejõuks tulevat Sirje Mõttus, kes lõpetab sel kevadel Kopenhaageni muusikaakadeemia.

Kui SAs saab solisti koolituse, siis meil on suunitlus algusest peale olnud pedagoogiline. Kuid oleme püüdnud, et üliõpilased saaksid oskused ka interpreedina tegutsemiseks.

On?s Soomes solistidel niipalju tööd, et saab end solistina ära elatada?

Interpreete, kes ainult mängust elatuksid, on võib-olla paar. See tähendab, et kõik interpreedid on ühtlasi ka õpetajad. Nagu Eestiski ? EMA õppejõud on enamasti interpreedid ja annavad kontserte.

Mida soome akordionistid kontsertidel mängivad?

Viimasel kümnel aastal on Soomes akordionistide repertuaar kaldunud modernsele muusikale. See on võimalik, kuna Soomes kirjutatakse igal aastal palju-palju uusi lugusid akordionile. Heliloojad on väga huvitatud sellest pillist. Võib-olla on see neile põnev väljakutse, ehk annab uusi võimalusi modernse muusika kirjutamisel; muudel instrumentidel on enamik võimalusi ära proovitud, aga akordion on nagu uus maailm, mida uurida, ja heliloojad on väga agarad seda kasutama. Niipalju kui mina olen viimastel aastatel soome akordionialast kontserdielu jälginud, siis igal kontserdil on ikka paar esmaettekannet. Ja väga palju mängitakse kammermuusikat, akordionit koos teiste instrumentidega ? ka sellist repertuaari on seal hästi palju.

Eestis on samuti mõned noored heliloojad juba tuld võtnud. Lauri Jõeleht on kirjutanud kaks teost akordionile (sooloteose ja Trio akordionile, viiulile, kitarrile), Mirjam Tally on kirjutanud juba päris palju sellele pillile. Nii et mõningad teosed juba on. Mul on olnud juttu ka teiste heliloojatega, kes on samuti huvi ilmutanud.

Kui palju mängitakse Soomes akordionikontsertidel klassikalise muusika seadeid, mis on kindlasti pedagoogilises repertuaaris hästi oluline valdkond?

Klassikaseaded on jäänud peamiselt õpilaskontsertide repertuaari. Interpreetide kavades on põhiliselt originaalmuusika ? seega on jõutud staadiumisse, kus akordion on leidnud oma niði, repertuaari ei pea enam eriti laenama.

Kui altid on meie praegused õpilased uuele muusikale, missugust repertuaari nad eelistavad mängida?

Selge, et meie õpilased pole veel päris valmis modernset muusikat mängima, ja neil, kel puudub modernse muusika kuulamise harjumus, on seda raske kuulda muusikana. Modernse akordionimuusika mängimise traditsioon on Eestis veel väga lühike. Mäletan endagi õpingutest, et Soome minnes, Elleri-kooli ajal modernset muusikat üsna vähe kuulnuna, oli alguses üks klastritega lugu, kus polnud meloodiat, mulle täielikuks ðokiks, selle õppimine oli esialgu väga vastumeelne. Aga mul oli väga tark õpetaja, kes tõi mulle palju plaate, haris mind ja paari aastaga õppisin seda muusikat väga hindama. Nüüd ma ei kujutaks ennast interpreedina ettegi ilma modernset muusikat mängimata.

Olen tähele pannud, et ka meie õpilastel tekib tasapisi huvi selle vastu, aga mitte järsku. Klassikaliste, pika traditsiooniga instrumentide nagu klaver, viiul jt. mängijail on muusikaline kogemus sügavam kui akordionistidel, kes on enamasti alustanud polkadega. Nende tee modernse muusika mõistmiseni on pikem, kuid esimesed sammud on kindlasti tehtud.

Siin esinenud soomlased mängisid kõik pilli, kus mõlema käe tarvis olid nupud. Oli see ikka akordion?

Eestis öeldakse selle pilli kohta nuppudega akordion. Kuna nupud on klahvidega võrreldes palju väiksemad, siis on selle pilli hääleulatus palju suurem. Enamik uuemast akordionimuusikast ongi kirjutatud nuppudega akordionile, klahvidega akordionil on paljusid neist teostest raske või isegi võimatu mängida.

Eestis nagu teisteski Baltimaades on tava mängida klahvidega akordioni, ka algõppes toetutakse sellele pillile. On leidunud ka üksikuid pühendunud õpilasi, kes on õppinud ümber nuppsüsteemiga akordionile. Selline ümberõppimine on aga suur ettevõtmine, tuleb omandada täiesti uus tehnika.

Akadeemilise akordioni tähtis iseärasus on veel bassisüsteem. Enamik akordione, mis meie lastemuusikakoolides ja kodudes leidub, on standardbassidega pillid, kus on põhibassi rida ja sellele vastavad akordid: maþoorrida ja minoorrida. Valikbassidega akordion on seesugune, kus mõlema käe võimalused on võrdsed, vasakus käes jookseb samuti kromaatiline heliredel nelja oktaavi ulatuses. Ka klahvidega pillil on valikbassisüsteem olemas. Kahtlemata on akadeemilise muusika mängimiseks ainus võimalus just valikbassidega pill.