Ja ometi, ehkki peied olid peetud, järelehüüded hüütud ja varagi laiali jagatud, ei kadunud antropoloogia uurimisobjektid kuskile – kultuurid, kuigi muutunud, jäid alles. Muutus tabas aga väga teravalt antropoloogiat ennast. Koloniaalikkest vabanenud maades olid välitööd tunduvalt problemaatilisem ettevõtmine. Liiati hakkas mitte-lääne kultuuridest kirjutamise monopol antropoloogidel käest libisema: mitut masti maailmarändurid, ajakirjanikud, oma kultuuriliste juurte otsijad jpt hakkasid vahendama oma kogemusi kohtumisest kaugete kultuuridega. Kahanev ja värvikirev maailm meelitas Kolmandat ja Neljandat Maailma uurima nende distsipliinide esindajad, kes varem olid harva kultuur- ja sotsiaalantropoloogia piirialadel luuranud – majandusteadlased, sotsioloogid, ajaloolased, kirjandusteadlased. Ja lõpuks lõikasid kõigi nende erinevate nägijate ja kogejate jutuvada vahele mitte-lääne rahvaste eneste hääled, kes olid tüdinenud kirjeldatava rollist ja kel oli palju lisada nii enese, Lääne kui nende vahendaja, antropoloogi kohta.
1969. aastal ilmus lakoota juristi ja kirjaniku Vine Deloria noorema irooniline kirjatükk “Anthropologists and Other Friends”, kus ta kirjeldas antropolooge kui ühte ebameeldivamat indiaani rahvaid tabanud nuhtlust Ühendriikide ebaõnnestunud indiaanipoliitika ja maalepete kõrval. Deloria pilgu läbi on antropoloog pikk, valge, sobimatult rõivastatud ja talletustehnikat täis riputatud mees (sic!), kes kulutab hirmuäratavaid summasid riigi raha, et nentida enesestmõistetavaid tõsiasju nagu see, et indiaanlased on enamasti kakskeelsed. Mitmed avalikkuses hääle saanud mitte-lääne rahvaste esindajad on antropolooge süüdistanud “kultuurivarguses”, “teise” eksotiseerimises ja ebaadekvaatses kirjeldamises.
Teiselt poolt on aga osa klassikalisi etnograafiateoseid muutunud antropoloogi poolt uuritud rahvaste jaoks pea kanoonilisteks tekstideks. Distsipliinisisene folkloor kubiseb legendidest, kus antropoloogi uurimisobjekt sirutab käe raamaturiiulisse ja kirjeldab oma kultuuri ja elu mõne selle kohta kirjutatud antropoloogia kuldajastu teose põhjal. Vajadus kultuuri uurijatelt omaenda kultuurile tuge leida on mõnes olukorras suurem ja mõjutab vastavalt ka teadmise tootjaid. Eestis kannavad kohaliku kultuuri uurijate rolli etnoloogid ja folkloristid, kelle leib on olnud pärimuse talletamine ja säilitamine, funktsioon, mille tähtsust nõukogude kultuurisurve olukorras ei saa alahinnata. Samas on see tähendanud kultuuri-uurijate muutumist kultuuri väravavahtideks, autentsuse valvuriteks – mitte alati nende enda teadmisel ja soovil, vaid uuritavate kultuurisäilitamise vajaduse tõttu. Eriti põhjalikult uuritud piirkondades paistab nende mõju uuritavatele selgelt silma: näiteks setud valisid oma lipu paar aastat tagasi kultuurispetsialistide õpetuse järgi, sätivad oma laule musikoloogide juhatusel ja tunnevad kohustust õigustada linnalisi elemente rahvariietes vastusena kultuurilist autentsust ootavatele nõudlikele pilkudele. Kultuuri väravavahtidest on saanud kultuuri püsimise üks hädavajalikke komponente.
Antropoloogid on aga antropoloogia ajaloolise seose tõttu koloniaalstruktuuridega muutunud väga ettevaatlikuks uuritavatest ajaloolise autentsuse esitamise ja kultuurilise tõe produtseerimise suhtes. Nii ei oleks oma mõju õigustatuses krooniliselt kahtlevatest antropoloogidest asja olnud, et toimida okupatsiooni tingimustes efektiivselt kultuuri alalhoidjana. Kuid täna pakub antropoloogiline vaatenurk kultuuris toimuva mõistmiseks lausa hädavajaliku lisadimensiooni. See dimensioon aktsepteerib muutusi, olgu need siis põhjustatud “ignorantsetest” kultuuriliikmetest või autentsuse valvuritest, ja nendib ettevaatlikult, et kultuurid ei kao, need paljunevad ja sulavad ja muutuvad, teesklevad, õpivad ümber ja vaidlustavad iseennast pidevalt oma kandjate tõttu, kes on omavahel sarnased ja alati erinevad. Kultuur on aina enam indiviidi või väikese grupi improvisatsioon, mitte etteantud heliteos – antropoloogia on lahkunud sümfooniakontserdilt ja kuulab nüüd džässi.
1 Lévi-Strauss, C. Nukker troopika. Tallinn 2001.