„Aga see on ju ääremaa!“ pidin ma korduvalt kuulma, kui 2003. aastal vahetusõpilasena Eestisse tulin – ja mitte ainult sakslaste käest, vaid ka eestlastelt endilt. Pidevalt pidin kuulma kahtlusi, kas siin on elekter, ja veelgi rohkem tuli välja, et Eestist ei teata suurt midagi, seda oli sakslasel raske kaardiltki leida. Need reaktsioonid olid täielikus vastuolus sellega, mida ise Eestis elades kogesin. Mäletan siiamaani vaimustust esimestest wifi-punktidest, mida tol ajal nt bensiinijaamades leida võis – asi, millest Saksamaal ei oldud kuuldudki. See oli esimene kord, kui aru sain, et see, kuidas mingist kohast räägitakse ehk koha maine võibki olla olulisem sellest, mida sealt tegelikult leida võib.
Teine kord, kui koha kuvandist mõtlema hakkasin, oli siis, kui oli vaja otsustada, mida pärast kooli lõpetamist oma eluga peale hakata. Üks oli selge. Elanud maapiirkonnas, mida Saksamaal võibki nimetada tundmatuks või pigem halva mainega ääremaaks, tuleb sealt ära minna, kui tahan elus midagi saavutada. Ja nii läksin minagi looduskaunist järverohkest kodukandist suurde linna. Alles tükk aega hiljem mõistsin, et suurelt jaolt viis mind kodukohast kaugele veendumus, et ääremaal ei ole võimalik korralikku haridust ega tööd saada. Tol ajal ei tulnud ma isegi selle peale, et uurida, kas see, mida mulle teismelisena tihti räägiti – et tuleb ära minna, selleks et eluga midagi peale hakata – vastab tõele või mitte. Selliseid maapoisse ja -tüdrukuid, kes olid tulnud suurde linna õnne otsima, oli Berliini ülikoolides palju.
Mõlemal juhul on koha kuvand olnud oluline tegur, mis on mõjutanud nii minu kui ka teiste otsuseid – kas jääda kodukanti või lahkuda, kas reisida Eestisse või mitte. Rahvusvahelised uuringud, nt Saksamaal ja Prantsusmaal,1 on näidanud, et sellised kogemused pole üksikjuhtumid. Pigem võib kohakuvand mõjuda kui häbimärk, millega kaasneb arengu allakäiguspiraal. See on eriti tõsine teema sotsialismijärgsete riikide maapiirkondades, kus võideldakse nii materiaalsete arenguprobleemide kui ka ääremaa kuvandiga.2 Optimistlikumast vaatevinklist on kohaturundus- ja brändiuuringud käsitlenud kohamainet kui arengu lootuskiirt.3 Kuidas aga saab abstraktne kuvand mõjutada regionaalarengut? Peamiselt otsuste kaudu, kui tehakse otsus kas reisida, kolida, investeerida, elukohta panustada või lahkuda.
Kaks kahtlast normatiivi
Oma doktoritöös4 lähtusin küsimusest, mis on kohakuvandi roll regionaalarengus. Selleks tuleb teada, kuidas ja kes seda loovad. Kuvandit loome kõik, nt vanemad ja kooliõpetajad, kes annavad lastele nõu, mida ja kus edasi õppida; sõbraringis tulevikuplaane arutades või külalisi vastu võttes.5 Siiski kuulatakse mõnda rohkem ja neid leiab teatud platvormides, nt teaduses, poliitikas ja meedias. Oma laia leviku tõttu on kohakuvandi loomisel suur osa ajakirjandusel. Analüüsides kõiki Postimehes, Eesti Päevalehes ja Maalehes aastatel 2011–2015 ilmunud arvamusartikleid, kus kasutatakse sõna „ääremaa“ või „perifeeria“, tuli välja, et sõna saavad peamiselt arvamusliidrid, kes esindavad (suur)linnade asutusi. Vähem võime lugeda nendest, kes iga päev võitlevad maakohtades ääremaastumise probleemidega. Mingil määral peegeldab see ühiskondlikku hierarhiat. Seda enam on vaja jälgida, kuidas Eesti meedias ääremaastumisest kirjutatakse, missugused on korduvad diskursiivsed mustrid, stereotüübid ja klišeed, millega ääremaad kirjeldatakse ning kuidas reageerivad need, kes peavad elama ääremaa kuvandiga.
Isegi kui ääremaad ja perifeeriat võib leida eri kohtades, nt terved riigid maailma mastaabis või teatud linnaosad suurlinnas, näitavad analüüsi tulemused, et ääremaa mõiste on Eestis enamasti seotud maakohaga. Räägitakse väikestest metsaküladest, maavaldadest või konkreetsetest maapiirkondadest, mitte aga linnaperifeeriast. Selline sarnastamine ääremaa ja maakohtade vahel ei ole iseenesest probleem. See aga muutub ruumiliseks hierarhiaks, kui nn ääremaad iseloomustatakse negatiivses valguses kui lootusetut, mahajäänud, problemaatilist, tühja ja kauget piirkonda. See tähendab, et ääremaad ja sarnastamise tõttu ka maakohti seostatakse üleüldiselt pigem halvaga.
Millist mõõdupuud kasutades seostatakse neid aga just majandusliku mahajäämuse, teeninduse kättesaamatuse, poliitilise sõltuvuse või geograafilise kaugusega? Kellest kaugel, millest maha jäänud? Kui võtta näiteks Setomaa kui piirkond, mida tihti nimetatakse ääremaaks, siis võib see olla Tallinnast või Brüsselist kaugel, aga looduse keskel. See näitab, et linnad, linnaelu ja selle plussid on nähtamatu normatiivne standard, millega võrreldakse, ning selle tõttu jääbki mulje nagu „poleks maakohtades midagi head“, kui laenata ühe intervjueeritava sõnu. Oleme harjunud sellise hierarhilise mõtteviisiga, aga see harjumus tuleb kahtluse alla seada. Miks linna elu ja olemus peaksid olema normatiivne standard, millega võrrelda?
Teine esile tõusev varjatud normatiivne standard on seotud vastutusega. Kes vastutab ääremaal toimetuleku eest? Seto-, Võru- ja Mulgimaad kiidetakse eriti kui häid näiteid sellest, kuidas pärimuskultuuri abil ääremaastumisega hakkama saada. Ka muude maapiirkondade elanikke kirjeldatakse kui aktiivseid tegijad, kelle tegevus tõestab, et „elu maal on võimalik“. Selliste positiivsete näidete väljatoomisel on aga teine külg, kui rääkida läbikukkumisest. Kuna – jällegi harjumusest – seostatakse edukaid toimetulekustrateegiaid aktiivsete kogukondadega, nähakse ebaedukates tihtipeale süüdlasi passiivsetes või arenguvastastes kogukondades. Selline aktiivsete ja passiivsete eristamine toidab diskursust, mis seab vastutuse toimetuleku eest peamiselt maakohtadele ja kogukondadele endile.
Ääremaastumise on tihtipeale põhjustanud struktuurimuutused, nt pärast iseseisvuse taastamist maamajanduse ümberkorraldamine, mida ei saanud kohalik elanikkond mõjutada. Isegi kui paljud maapiirkonnad on kiituse tõepoolest ära teeninud, tuleb siiski mõelda, mis standardiga võrreldakse ning kas kõikidel on üldse võimalik kogukonda aktiveerida või pärimuskultuurile toetuda. Mulgi kultuuri aktivistidele on näiteks öeldud: „Mis te nutate, teil on oma bränd, teil on ju Mulgimaa!“ Mida teised peavad tegema? Kogukonna aktiivsuse kiitmist võib lugeda normiks, millega eelistatakse linnasid, kuna seal on juba elanike rohkuse tõttu nende aktiveerimise potentsiaal suurem.
Kaks toimetulekustrateegiat
Ääremaa kuvandi taga peitub seega (vähemalt) kaks tõde, mis tunduvad meile iseenesestmõistetavad: linna-maa ja aktiivsuse-passiivsuse hierarhia. Miks aga peaksid hierarhiad ja normid olema sellised? Olen veendunud, et need tõed tuleb seada kahtluse alla. Kas linna-maa hierarhia on tõesti vältimatu või pigem kapitalistliku tootmise ja riigiasutuste tsentraliseerimise tulem?6 Kas regionaalsele ebavõrdsusele saab vastata ainult kogukonna aktiivsusega või on see pigem neoliberaalne loosung riigi kohustustest vabastamiseks?7 Teatud määral peegeldavad sellised arutelud tegelikkust. Esiteks ongi meil linna ja maa lõhe või nagu üks intervjueeritav ütles: „Mõned asjad on maal elades paratamatult kaugemal, nii lihtsalt on.“ Teiseks ongi üks lahendus kaasata kohalik kogukond, keda tuleb kindlasti ka kiita tehtud tubli töö eest. Samal ajal peab mõtlema, kas ruumiline hierarhia ikka peab eelistama linnasid, eeskätt Tallinna, ning kas peavastutus probleemide lahendamisel peab ja saabki olla kogukondade õlgadel.
Samade küsimuste ees seisavad Lõuna-Mulgimaa ja Setomaa kogukonnad, keda uurisin doktoritöö käigus, jälgides nende reageeringut maakohtade ääremaa kuvandile. Leidus kaks toimetulekustrateegiat: kuvandi ümberpööramise ja enese-ääremaastumise strateegia. Kui esimene üritab linna-maa hierarhiat ümber pöörata, siis teine seab kogukondade vastutuse kahtluse alla. Rõhutatakse ääremaa plusse, nagu vaikus ja rahu, puutumatu loodus ja pärimuskultuuri säilimine, määratletakse maapiirkonda kui lapsepõlveparadiisi, eesti rahva hälli ja iseseisvuse kaitsjat, et ümberpööramise strateegiaga maakohti rohkem väärtustada. Mõnikord kaasneb sellega ka linnade miinuste esiletoomine, näiteks üks intervjueeritav rõhutas (väidetavaid) suurlinna probleeme, nagu autovargused ja narkomaania.
Enese-ääremaastumise strateegias tuuakse välja maakohtade sõltuvus, ressursinappus ning ääremaastumise ajaloolised ja struktuurilised põhjused, rõhutades, et teatud maapiirkonnad ei ole mitte niivõrd maha jäänud, vaid (tahtlikult) maha jäetud. Isegi kui see tundub kuvandi mõttes julge strateegiana, kuna sellega kaasneb häbimärgistamise oht, võimaldab see ausalt rääkida kohalikest arenguprobleemidest ning selle kaudu leida ka lahendusi. Just seda on raske teha ümberpööramise strateegiat kasutades, kuna on oht toita neoliberaalse omavastutuse loogikat, kus „viriseda ei tohi“.
Mõlemad kohalikud strateegiad – kas teadlikult kasutatud või mitte – näitavad, et selline normaalsus ei olegi paljudele normaalne ning tegemist on normatiivsete hierarhiatega. Olenemata sellest, kas räägitakse Eesti või Ida-Saksamaa maapiirkondadest kui riigisisestest ääremaadest või hoopis Eestist kui Euroopa perifeeriast, tähendab see ikkagi, et levinud ruumilised standardid ei ole ilmtingimata tõelised ja seega on neid alati võimalik muuta.
1 Thomas Bürk, The Voice from the Margin. The Stigmatisation Process as Effect of Socio-Spatial Peripheralization in Small-Town Germany. Peripheralization. The Making of Spatial Dependencies and Social Injustice. Wiesbaden: Springer, 2013, 168–223.
Judith Miggelbrink, Frank Meyer, Lost in Complexity? Researching the Role of Socio-Spatial Ascriptions in the Process of Peripheralization. Understanding Geographies of Polarization and Peripheralization. Houndmills: Palgrave Macmillan, 2015, 62– 9.
Loic Wacquant, Tom Slater, Virgilio Borges Pereira, Territorial stigmatization in action. Environment and Planning, A 46(6), 2014, 1270–1280.
2 Rebecca Kay, Sergei Shubin, Tatjana Thelen, Rural realities in the post-socialist space. Journal of Rural Studies, 28(2), 2012, 55–62.
3 Gregory J. Ashworth, The Instruments of Place Branding. How is it done? European Spatial Research and Policy, 16(1), 2009, 9–22.
4 Bianka Plüschke-Altof, Ääremaa kuvandid kui takistus maapiirkondade arengule? Maakohtade diskursiivne ääremaastumine postsotsialistlikus Eestis (Images of the Periphery Impeding Rural Development? Discursive Peripheralization of Rural Areas in Post-Socialist Estonia), Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna majandusteaduskond.
5 Raili Nugin, „I think that they should go. Let them see something.“ The context of rural youth’s out-migration in post-socialist Estonia. Journal of Rural Studies, 34, 2014, 51–64.
6 D. Harvey, 1996. The Geography of Capitalist Accumulation. – Agnew, J.; Livingstone D. N.; Rogers, A. (toim). Human Geography. An Essential Anthology. Malden/Oxford/Carlton: Blackwell Publishing, 600–622.
7 J. Peck, 2010. Construction of Neoliberal Reason. Oxford: Oxford University Press.