Mul oli tunne, nagu oleks film alanud juba enne filmi algamist. Ma olin saalis, liiga kaine ja mõttetu mees. Pudel käes, tüdruk kõrval, habe ajamata, nina tatine ja vahtisin inimesi, kes tulid oma kohale istuma, nagu mölakaid. Aga ma polnud purjus nagu kord ja kohus! Inimesed ütlesid ainult, et tõmmaku me nats edasi. Muidugi tõmbasime edasi.

Filmi esimestest kaadritest oli kõik selge (on veider nii öelda, aga ometi on enamasti raamatu paarist reast ja filmi mõnest minutist klaar, mis sorti see teos on). Mis see siis selge oli? See, mis asja filmis aeti. Mulle näidati propagandafilmi. Sellest, kui paha on joomine. Aitäh, te oleksite võinud mulle ka postkaardi saata.

Juha Vuorise „Joomahullu päevaraamat” on hea tekst. Tihe, naljakas, kurb, puudutav. (Ma ei saa üle ega ümber Laura fraasist: „Mida tähendab „joomahullu päevaraamat”? Mis keel see on? Miks ei võiks olla „joodiku päevik”?”)

Olgu peale, nii nagu pealkiri on literatuurne, pole ka raamatus tegelikult joodiku igapäevaelu peeni nüansse ja finesse, sest ilmselgelt pole Vuorinen ise kärakamees. Kuigi kirjutas tükemat aega ajalehte kolumni joodiku elust. Kui võtta kõrvale tekstikesed, mille on kirjutanud tegelikud joodikud nagu Kerouac, Bukowski, Carver või – Jack Londoni „John Barleycorn” kargab pähe, siis Vuorisel on detaile vähe. Ja filmis on kahjuks neid ehedaid ja peeni tundeid veel vähem. Neid polegi. On vaid tuim ja tume rämekomöödia, näpugaviibutus, et joomine on paha-paha. „Šuriku seikluste ja operatsioon „Õ”” laadis. Aga ma olen lasteaias juba käinud.

Filmis üritati nalja teha, aga saalis keegi ei naernud. Mul kippus piss püksi tulema ainult siis, kui film venis ja ma ei söandanud kaunite inimeste nina eest oma paksu tagumikku vetsu viia.

Aga linale lastud näitlejad on teinud tubli töö. Peaosaline Juha (Joonas Saartamo) – brill! Tema südamedaam Tiina (Krista Kosonen – peenelt ja ilusti tehtud töö mõttetus filmis.

Ja lugu? Mis lugu seal ikka. Juha joob ja joob uhkelt. Võtab purjuspäi naabri motorolleri, kukub politseisse. Kokkuleppel pollaritega läheb AAsse ja armub AA-tüdrukusse, aga joob ikka edasi, kuni sureb. Selline lihtne ja ilus lugu muidu.

Mulle jäi kripeldama, mis see on, mis Juha Vuorise romaanis töötab ja filmis tööle ei hakka. Jah, raamatus teksti kude, energia töötab. Nii võin öelda, kuna olen tekste teind. Ja mis filmis see mäda asi on? Laia lauaga löömine? (Soomemaal on filmi nüüd vaadatud kümnete tuhandete silmapaaridega, aga eks meie võime ka oma kobedaid ja vanu palju vahtida.) Minu unistus oleks, et see lugu tehtaks Soomes uuesti, no mõni Kaurismäki ehk teeks.