Venda Sõelsepa (1923–2006) nime teadsin juba lapsepõlves, ilmselt luulekogu „Pani timmi viiuli“ tõttu. Ka „Kolõma – kole maa“ pakub sellest ühe koostaja valitud näite („Kirbul kindad kirbukarva“, lk 356). Muidugi ei mäletanud ma neid värsse, kuid „Kolõma“ kontekstis pole kahtlust, et näiliselt süütu värss kirbust on tegelikult mõistulugu Kolõma sunnitöölisest, kes peab tegema karmis pakases üle jõu käivat nüri füüsilist tööd. Paarikümne aasta eest avastasin sellegi fakti, et Pikri 1970-80ndate ühed leidlikumad ja originaalsemad autorid Villem Sarimaaker ja Adne v Zoel on tegelikult Sõelsepa pseudonüümid.
Kirde-Siberis paiknev kole maa pole kunagi olnud kindel geograafiline üksus. Nime on ta saanud üle 2000 kilomeetri pika jõe järgi, mille kaldal või läheduses asus hiiglaslik vangilaagrite süsteem. Peale kulla-, tina- ja söekaevandamislaagrite olid seal veel metsalangetamislaagrid, tee-ehitajate laagrid, autoremonditöökojad, põllumajanduslikud abimajandid, ei puudunud ka täielik infrastruktuur poodidest haiglateni. Lühidalt: tegu oli täiesti omaette hirmsa ja totalitaarse riigiga, mille piiri valvati tunduvalt kindlamalt ja karmimalt kui NSV Liidu piiri. Ja see riik oli suur – Sõelsepa väitel umbes 27 Eestit. Elanike arvu ei saa hinnata, sest suremus oli suur ja uusi vange lisandus kohutavalt palju. Kokkuvõttes on suurusjärguks igatahes miljonid. „Erilise koha on Solženitsõn oma raamatus andnud Kolõmale. Ise ta (õnneks? õnnetuseks?) seal pole olnud. Ehk siiski õnneks, sest olnuks ta seal, siis poleks meil võib-olla praegu „Gulagi arhipelaagi“. Solženitsõn nimetab Kolõmad Arhipelaagi külma ja julmuse Pooluseks (suure tähega rõhutamaks selle erakordsust)“ (lk 344).
„Kolõma – kole maa“ pole läbimõeldud ilukirjanduslik ega ka memuaarteos. See on Sõelsepa meedias ilmunud ja osalt käsikirja jäänud artiklite kollaaž kõigest, mida ta oma mälestustes ning ilukirjanduslikes katsetustes sealsest vangilaagrite süsteemist on kirjutanud. Paratamatult on raamatus seetõttu rohkelt faktikordusi, sest autor ei saanud ju omal ajal uues väljaandes uut lugu avaldades eeldada, et lugeja on eelmist või koguni mitut eelmist lugenud. Eriti teises osas (lk 311–348), kus on üldistavad, kogu Kolõmas viibimise perioodi kokku võtvad lood, kasvab korduste osakaal suureks. Lugemist see siiski ei häiri, sest teema on selleks liiga põnev ja mitmekülgne.
Inimesed hääbusid vaikselt
Teose teeb veel kirjumaks memuaar- ja ilukirjandusliku diskursuse põimumine: näiteks on „Number M2-384 puhkepäev“ ilmne sugulane Aleksandr Solženitsõni „Ühe päevaga Ivan Denissovitši elust“, kas või juba kolmandas isikus antud peategelase ning tegevuse ühe päevaga piiramise poolest. Põhineb see ikkagi Sõelsepa enda mälestusel.
Üldiselt: kui Sõelsepp räägib asjadest nii, nagu need olid, ning minavormis, jätab see sügava ning autentse mulje: „Sellele maailmale oli iseloomulik, et kui inimesed vaikselt hääbusid, kaebuste ja eriliste efektideta, ei pööratud sellele mingit tähelepanu. Ühel hetkel leiti, et mees on naril külm – viidi välja ja ta kadus. Barakist ja meelest.
Minu juhtum aga paistis olevat midagi enamat, erakordset“ (lk 93). Kui ta on hakanud literatuuritsema, on saanud kirjapandu profaansem. Eriti kunstlikult mõjuvad dialoogid ja otsene kõne. Häda pole kuigi suur, kui loo peategelane on autoriga identifitseeritav nagu Otškaarik „Jubileumis“ või Heino „Number M2-384 puhkepäevas“. Aga kui ta on end endise vangivalvuri positsiooni asetanud („Mustad punnid“), on tulemus väga nõrk. Samas ei saa koostajale midagi ette heita: kui Sõelsepa Kolõma-pärimus ükskord ometi välja anda, siis ikka täies mahus. Tekste pole ülemäära palju ning need moodustavad nii ideelise kui ka temaatilise terviku. Läbivalt ilmnevad Sõelsepa autoripositsioon ja hoiakud, endale vastu ei räägi ta kunagi. Vastupidi, vaidleb vastu isegi Solženitsõnile, kui leiab selleks põhjuse olevat: „Mitte kõik blatnoid ei olnud ainult aina väitse ihuvad kõrilõikajad. Nende sekka sattus huvitavaid kujusid, kellega vahel võis sõnakese asjalikku juttugi puhuda. Solženitsõni suhtumine neisse on eranditult negatiivne. Õigustatult küll, kuid siiski liialt ühekülgne. Ka ülemusi oli mitmesuguseid. Valvureid oli erinevaid“ (lk 346). Ka on tõsilugudest suur abi taustainfo andjatena ilukirjanduslikumatele. Ning vastupidi, mitmes lühijutus leidub olulist täiendust reaalsetele mälestustele. Mõni lugu mõjub nii elavalt, et polegi mõtet seda ühe või teise žanri alla paigutada, näiteks „Kaks kahvatut täpikest“.
Sõelsepa kollaažirida ei koosne sugugi ainult mustast värvist: „Arutut julmust ja uskumatut ebainimlikkust saab lahkama minna ainult iroonia, sarkasmi ja satiiri kaitsekinnastes. Nunnutades ja vesistades jääb omadega varsti jänni, tekib nii palju vesist, et sellesse võib uppuda“ (lk 347). Kus vähegi võimalik, võimendab ta absurdseid situatsioone, kasutab musta huumorit, et pidevat surma piiril virelemist leevendada: „Sellest, et tervis on ülim vara nii siin- kui sealpool okastraati, paistsid kõrged ülemused Habarovskis ja Magadanis endale hästi aru andvat. Egas nad muidu oleks lubanud täie vungiga töötavate kullakaevanduste vahel eksisteerida ka niisugusel logelejate laagril nagu Magadanist ligi neljasaja kilomeetri kaugusel sopkade vahel asuval Dunskajal, kuhu kokku veeti neid, kes ennastsalgavast rügamisest võimsa impeeriumi kullakukru täitmisel ellu jäänud“ (lk 85). Isegi puhast situatsioonikoomikat leidub („Nimi ei riku meest“).
Kased lehtedest puhtaks söödud
Rohkem leiab „Kolõmast“ siiski tõsiseid ja rabavaid paradokse: sadu mehi mahutavas sanitaarbarakis anti meestele putru ainult igal kolmandal päeval, sest kokad ei osanud keeta nii väikest kogust nagu ühe päeva norm. Vangide tööleminekutee kõrval kasvavad kased olid ilma lehtedeta, sest surmavat lasku mitte kartvad ja rajalt kõrvale hüpanud mehed olid need lehtedest puhtaks söönud. Laagri poest leiva ostmisel oli vangil kohustus osta ka purgike musta kalamarja jne. Autoripositsioon on algusest lõpuni vaimukas, tasakaalukas, analüüsiv ja diskreetne.
„Kolõma“ koostaja ja toimetaja Jüri Kaldmaa on sisuliselt kaasautor. Tema mahukad kommentaarid ja järelsõnad annavad Sõelsepa konkreetsele kogemusele tunduvalt pikema ajalise dimensiooni. Need valgustavad näiteks paljude Sõelsepaga sama saatust jaganud inimeste eludaatumeid ning viitavad põhjalikult teistele kirjalikele allikatele. Kui meie memuaarkirjandusest „Kolõmale“ paralleele tuua, meenub kõigepealt Peep Kärbi „Piletita külmale maale“ (1991). Kärp vangistati samuti selle eest, et oli Saksa okupatsiooni ajal provintsiajalehe toimetaja (Rakveres) ja teadagi, mis propagandat ta lehes tegema pidi. Mõlemad olid niisiis väleda sulega ja sõnaosavad mehed ning raamatutes see ühisosa ka ilmneb. Tõsi, Kärp oli vangis Haapsalu natsiaegse seitungi toimetajast Sõelsepast tunduvalt lähemal ja looduslikult paremates tingimustes – Komimaal. Aga sisuliselt pole muidugi mingit vahet, kas inimene külmub metsatööl surnuks –30 või –60 kraadi juures.
Sõelsepp viitab, et enne tema saabumist (juunis 1945) olid olud veel ebainimlikumad. Siis ei tapetud vange mitte ainult töö, nälja ja külmaga, vaid ka täiesti tahtlikult. Ere näide leidub lk 274-275: laagriülem laskis ühe mehe maha sellepärast, et viimane kaebas, kui vilets elu tal seal on, teise tappis aga seetõttu, et see kiitis, kui hea elu tal laagris on. „Meie Kolõmale jõudmisel 1945. aastal ei praktiseeritud enam brigaadiviisilist mahalaskmist ega paugupanemist selle järgi, kas lõust meeldib või mitte“ (lk 332).
Tuntav paranemine leidis aset ka autori Kolõma-perioodil: „Rasked aastad olid 1945, 1946 ja 1947. Kergemaks hakkas minema 1948. aastast, kui trust „Dalstroi“, kelle teenistuses kogu see laagrite süsteem oli, sai uue ülema kindral Petrenko. Tema üks esimesi samme oli vangide toidunormi tuntav suurendamine, samuti regulaarsete puhkepäevade sisseseadmine ja mitmete muude administratiivsete abinõude rakendamine vangide eluolu kergendamiseks“ (lk 324).
„Kolõma – kole maa“ sunnib edasi mõtlema palju laiemalt aastatest ja paigast, mida seal on käsitletud.
Orjatöö on igal juhul ebaefektiivsem kui kapitalistlik majandus, seda on ajalugu ammu tõestanud. Võimalik, et nii ekstreemsetes oludes nagu kulla-, tina- ja söekaevandamine kohati 50–55 külmakraadi juures on esimesel siiski ka omad plussid. Ehkki ma ei kujuta ette, et kapitalistlikus kaevanduses peidaks brigaad 70 kilo kaaluva tinamaagikamaka lihtsalt ära, et hiljem sellest kilde raiuda, kui päevanorm täitmata kipub jääma. Stalini-aegses Kolõmas polnud siiski tegu orjatöö, vaid massilise surnukspiinamisega ning surnu töö efektiivsus on null. Miljonid inimesed saadeti tuhandete kilomeetrite taha lihtsalt sellepärast, et nad seal võimalikult ruttu ära sureksid, mitte rahvamajandust edendaksid: „Meid saabus sinna 29 eestlast. Kolme kuu pärast, kui sealt lahkusime, oli 14 surnud. [—] Mäletan, et tollal, saabudes, kõneldi umbes 1000–1100-st vangist, kuid kui ära sõitsin, öeldi olevat järele jäänud poole tuhande ringis. Ja seda kolme sooja suvekuuga!“ (lk 363). Majanduslikult mõtestatud orjatöö algas alles 1948. aastal.
Genotsiid soo alusel
Toimus genotsiid soo alusel. Sõelsepa andmeil saadeti Kirde-Siberi orjalaagritesse tema tapiga umbes 1000 eesti meest ja 14 naist. Meestest tuli tagasi umbes 10%, naistest kõik. Toimis ka soosisene negatiivne selektsioon. Tugevamad ja tervemad mehed, s.t bioloogiliselt jätkusuutlikumad isendid, määrati kõige raskematele töödele. Haiglasemad ja vanemad pääsesid enamasti kergematele abitöödele. Tuleb arvestada sedagi, et represseeriti ettevõtlikumaid mehi, kes oleksid olnud suutelised üleval pidama suuremat ja paremal järjel peret. Polnud ju mõtet santi või idiooti nii kaugele ja säärastesse tingimustesse orjaks saata. Lühidalt: hiiglasliku vangilaagrite võrgu peamiseks tulemuseks oli punaimpeeriumi rahvaste, eeskätt muidugi venelaste geneetiline mandumine. Baltimaade rahvaid tabas see täiel määral alles 1945, seega 15 aastat hiljem, ning kestis tunduvalt vähem aega: „Siia tahaks veel Vargamäe lapsi parafraseerides lisada, et „kõige julmemad ajad Gulagis olid enne meid ära olnud“. Oli muidugi seal mitteolnule kujuteldamatuid jubedusi (kannibalism kullakaevanduses, metsalangetamine tühja kõhuga 55-kraadilises pakases, 12-tunnine öine vahetus tinapesemisagregaadil lakkamatus vihmas ja lumelobjakas jm), kuid Solovki, Kanali ja Kolõma sõjaeelsete ning sõjaaegsete jõledusteni need siiski enam ei küündinud. Hilisematest aegadest rääkimata. Nii et mõni veel imekombel minueelsetest aegadest ellujäänu võib mulle täie õigusega öelda, et „sa, mees, ei ole õiget laagrit näinudki“…“ (lk 342).
Koos kvaliteediga sulas kokku ka kvantiteet: tänapäeva Venemaa on pindalalt ligi 20 korda suurem kui Pakistan ning üle saja korra suurem kui Bangladesh, elanike arvult aga mõlemast väiksem.