Mozarti B-duur klaverikontsert on kirjutatud 1784. aastal ja kuulub samal perioodil valminud kuue ulatuslikuma ja küpsema kontserdi perre, kus on juba täiuslikumalt välja arendatud ja kaalukam muusika. B-duur kontserdis on orkestri ja klaveri huvitavaid kahekõnesid ning teineteisest läbi põimunud mõttevahetusi. Teise osa teema on inspireeritud Haydni Sümfooniast nr 75 ja arendatud variatsioonideks.

Kalle Randalu, kes on elu jooksul ette kandnud Mozarti kõik klaverikontserdid, ei pea enese sõnul paljuks ikka ja jälle mõnda neist uuesti esitada, kuna avastab sealt iga kord uusi huvitavaid detaile ja vaatepunkte. Randalu Mozarti mängimised on tema sisemiselt rikka väärtusmaailma avanemise tõttu sügavuti inimlikku olemusse kujunenud meil siin eriliseks muusikasündmuseks. Saime seegi kord nautida kristallselgeid kõlakujundeid ja elusat hingestatust. Erilise armastuse ja intiimsusega esitas Randalu kontserdi II osa Andante, kus tema piano-varjundid tekitasid põnevuse, kas veel õhkõrnemaks on pianissimo’tes üldse võimalik minna. Aga me saime kuulda, et siin polnud piire, samuti kui III osas oli piisavalt sära ja rõõmu. Kas see kaunidus sõltub tundlikust sõrmest ja klahvipuudutuse meisterlikkusest? Seda kindlasti, kuid mitte ainult. Siin on ajendiks mõtlemisviis, tunnetus, teadlikkus ja tahe, mis viivad kuulaja jäägitult kaasa Randalule iseloomulikku Mozarti-maailma. Orkester oli väga mõnus ja heakõlaline kaaslane. Selle kontserdi paigutamine kahe põrguteemalise kolossi vahele oli omaette julgustükk, kuigi peab tunnistama, et nii kuulajate kui orkestrantide tervisele oli see üsna kasulik.

Kontserdi teises pooles pakuti Dante-sümfooniat nr 3 „Põrgu” Tištšenko koreograafilis-sümfoonilisest tsüklist „Beatrice” op. 123.

Dante „Jumalik komöödia” koosneb kolmest osast: „Põrgu” („Inferno”), „Puhastus” („Purgatorio”) ja „Paradiis” („Paradiso”). Dante alustas poeemi kirjutamist oma elu teisel poolel, mil ta oli kaotanud armastatu (Beatrice), sõbrad ja peavarju. Talle avaneb unes nägemus hauatagusest elust ja ta jutustab fantaasiat kasutades lugusid inimeste kannatustest, patukahetsusest ja väljajõudmisest Jumala asupaika. See teos on kaasaegse teoloogia kirjanduslik illustratsioon, kus on allegooriat ja sümboolikat, peategelaseks Dante ise, kes kehastab nagu inimest üleüldse. Põrgu tegevustik kujutab luuletaja eksimist metsa, mis sümboliseerib patuelu. Need fantaasiad on tiivustanud Tištšenkot „Põrgu” muusika loomisel. Peategelast ründavad siin inimlike pahede kehastajad Panter – valetamine, reetmine, himurus (Firenze vabariik), Lõvi – upsakus, vägivald (valitsevad türannid), Hunt – kasuahnus, enesearmastus (kurjad jõud). Kuidas teile tundub lugeda sellest nüüd tänapäeval? On muuseas tähelepanuväärne, et Dante polnud aktiivne mitte ainult kirjandustegelasena, vaid ka poliitikuna, olles muuhulgas üks paavstivastase partei juhtivaid tegelasi Firenzes, seepärast ta linnast 1302. aastal ka pagendati. Dante astus katoliku kiriku silmakirjaliku ja petliku maise võimu vastu.

Peterburi konservatooriumi kauane kompositsiooniprofessor Boriss Tištšenko (1939–2010) oli Dmitri Šostakovitši lemmikõpilane. Ta on kirjutanud 15 sümfooniat, instrumentaalkontserte ning teatri- ja kammermuusikat. Dante „Jumaliku komöödia” põhjal viieosalise koreograafilis-sümfoonilise tsükli „Beatrice” kirjutamist alustas ta 1996. aastal ja kirjutas seda kümme aastat. Selles muusikas on mingil määral tunda Šostakovitši helikeelt, rütmikat ja muudki, kuid mitte valdavalt.

Aleksejev on õppinud orkestreerimist just Tištšenko juures ja on tema teoseid korduvalt esitanud, ka mõne aasta eest Tallinnas (tsükli 5. osa „Paradiis”). Seekordki kostus lavalt Aleksejevi sügav lugupidamine Tištšenko vastu, mis avaldus esituse suurepärases valdamises. Kuna ettekantu oli ju olemuselt illustratiivne ja eksponeeriv muusika, siis oli raske leida sealt patukahetsust ja hingevalu sisaldavat mõttearendust. Kujundite poolest on see muusika mitmekesine: sealt võib leida irooniat tantsulistes lõikudes, hing kinni, ootusärevust kõrvuti pealetungiva marsilikkusega, kisendavat meeleheidet ja palju veel sõnulseletamatut. Teose vormi jälgi ajades võis tabada kohati variatsioonilisust. „Põrgu” struktuur oli dirigendil väga selgelt välja toodud, kogu orkestrile nii võõras „masinavärk” hästi koos hoitud, kõik ootamatused ja ehmatavad kontrastid osavalt kätte näidatud. Tulemuseks kujunes midagi põneva õudusfilmi taolist, nii et iga kuulaja võis kõlanu põhjal sündmustikku (s.t 9astmelise põrgusse laskumise keerukusi) oma võimete kohaselt ette kujutada. Kuna autor on teose koreograafilis-sümfooniliseks nimetatud, siis peab küll arvama, et sinna oleks raske, ehk isegi võimatu koreograafilisi elemente juurde monteerida, mis ainult segaksid muusikaliste ootamatuste jälgimist.

ERSO väärib kogu protseduuris kiitust, eriti aga puhkpillirühm, veelgi enam kogu vaskpillide seltskond omapäraselt ülbete ja jõhkrate häälitsuste produtseerimisel. Veelgi erilisemalt tuleb aga esile tõsta suurt löökpillide meeskonda, kes võiksid selle etenduse eest välja teenida preemia.