Ega see paha ole. Teatrilavastus ei peagi olema parteikongress, parem sirgjooneline populism kui pragmaatiline küünilisus kõrgete ideede varjus. Sotsiaalse ebavõrdsuse kui konfliktiallika esiletoomiseks polnud Tagametsal vaja eriti pingutada, see on Lutsulgi esiplaanil. Aga ikkagi on üks asi, kui rikas peremees vaesele saunaeidele lihtsalt ülekohut teeb, ja hoopis teine, kui Esimene Eesti otse meie silme all laval Teisele kalgilt teatab, et see polegi kapsapead (iseseisvust) ära teeninud, see ongi üksnes rikastele ja ilusatele. Sägi etteheide Krõõdale „Sa oled hullem kui kadunud Osama!” on ju demagoogia tipp. Krõõdal oleks sada korda rohkem õigust seda kapsa okupeerijaile öelda, aga tema haritus nii keeruliste nimedeni ei küüni. Pliuhkami õhkamine „Üks laps rikub puhta ja terve inimese elu!” pole aga isegi enam demagoogia, sest ta ise tõesti usub, et kapsapea peab kuuluma talle. Alamrahva üle irvitava kõrgklassi mandumise ja ideetuse ilmekas näitamine on lavastuse suurimaid saavutusi. Võru teatri „Kapsapea” on läbivalt kahekihiline: algtekst on säilinud terviklikult, juurde on poogitud aga sedavõrd palju uuenduslikku, et üldmulje sai tuntavalt tänapäevane. Lisaks kolm isamaakõnet, mis moodustasid omaette liini.
„Kapsapea” trupp mõjus pigem asjaarmastajalikult kui elukutseliselt. Igatahes Jaan Pehki prooviperioodi alguses väljendatud kahtlus, kas ta ikka küünib proffide tasemele, oli alusetu. Taseme vahet polnud. Küll oli märgata lavastaja keskendumine võtmestseenidele: Pliuhkami ja Krõõda sumomatš, isamaakõned. Muudes stseenides kippus tempo lonkama, eriti rabe oli alguskolmandik. Küllap tundub teatritegijaile sageli, et prooviperiood võinuks pikem olla, aga elukutseline seepärast ongi elukutseline, et teeb ka minimaalse ettevalmistuse pealt rolli kadudeta ära. „Kapsapea” lavastus esindab õpetaja Lauri mentaliteeti: „Kui tervet rehkendust ei jõua, teeme pool. Aga teeme hästi.”
Mõningat õlakehitust tekitas ka näidendi formaat: ka tunnipikkuseks venitatud lühinäidend on ikka ainult lühinäidend, õhtut see ei täida. Kuna kõik Lutsu tekstil põhinevad stseenid olid igaüks omaette uude konteksti viidud, siis lavastusest kui tegevuslikust või vormilisest tervikust rääkida ei saa. Küll oli ühtne lavastaja panus iga stseeni „renoveerimisel”. Teisisõnu: struktuuri nihestatus oli kogu tüki vältel ühesugune. Rollidest tõusis keskendatuse ja temperamendi õnnestunud sulamina esile Marianne Küti Krõõt: vaene, aus ja koleeriline üksikema, kes on harjunud pidama oma pisikese õnnenatukese eest kibedat võitlust. Südamlikult mõjus tema naiivne lootus, et ainult Võsa Pets võib aidata talle tehtud ülekohtu hüvitada. Meeldejääv oli ka Helgur Rosental Tõnis Sägina – lavastuses õigupoolest ainus tegelane, kes alatasa muutus, ehmatas ja üllatas: nii sõgedana ringi joostes ja jalgrattaga vänderdades, oma enesehävituslikku isamaakõnet pidades, viina juues, demagoogitsedes kui ka korda luues.
Jaan Pehk Pliuhkamina oli pigem ikoon kui täisvereline karakter. Küll panustas Pehk lavastusse väga ereda ja meeldejääva muusika loojana. Laulude hulgast omakorda oli pärliks sumostseeni saatnud kapsapea varastamise laul. Nii sai stseenist lavastuse visuaalne, muusikaline, emotsionaalne ja vaimne kõrghetk. Kui sellest koos muusikaga omaette paariminutine klipp teha, oleks kogu „Kapsapea” meeleolu, narratiiv ja hing tervikuna edasi antud.
Laulu sõnades korduv küsimus „Mis kapsapea? Mis kapsapea? Kes teab, kes teab, mis kapsapea?” jäi pärast etendust kauaks kõrvu kajama. Tõepoolest, no mis „Kapsapea” see nüüd oli? Üllatavalt kandiline igatahes ja isegi mõne okkaga. Lisaks sumole eristas lavastust Lutsu originaalist kõige silmatorkavamalt kolm isamaakõnet, mis sujuvalt tegevuse vahele sobitatud. Mairi Jõe laulupeokõnet pidava Laine Jänesena oli tore paroodia, kuigi mõnevõrra veniv. Mingit sisu tema jutus küll ei olnud – aga nii see vist mõeldud oligi. Andres Mähari „Ühtse Eesti suurkogu” „Käi perse!” modifikatsioon Marianne Kütilt oli sisult tuumakam, kuid põhjendamatult hüsteeriline ja haakumatu. Helgur Rosental Keskerakonna valimispeol esinenud Linnar Priimäena seevastu aitas lavastust nii sisu kui ka vormi poolest. Kokkuvõttes oli tegu publiku formaalse elavdamise võttega muidu ju ette teada süžees, üheski kõnes midagi sisuliselt olulist ei öeldud. Omaette pärl on lavastuse kava: esimesel pilgul armetu paberiräbal, milles hiljem tunned ära kapsalehe (ka kapsaks loetud raamatu lehe).
Pehki sügavamõttelistest lauludest jäi kummitama veel üks fraas: „Kus sa oled, minu elu? Sind ma kuskil ei näe”. Tõepoolest: lavastus lõpeb ju sellega, et kapsas katkutakse ribadeks, näitusele ei saa seda viia enam kumbki tülitsev pool. Nunnu on Eesti, elu Eestis on aga perspektiivitu. Nõnda võib „Kapsapead” koorides jõuda sellisegi järelduseni, et kusagil sisemistes struktuurides pole tegu mitte komöödia ega paroodia, vaid ohudraamaga.