Ma sündisin esimesest aatomipommist.

Kuidas saaks mind lahti muukida

ilma õpikuta? Siis tuli alkohol.

Või oli vastupidi?

Øyvind Rangøy Andrei Hvostovi kohta

Sellised sõnad kõlasid suvesoojas värelevas õhus just enne jaanipäeva. See õhumass täitis bussi, mille akendest kihutasid mööda Ida-Harjumaa loopealsed oma roheliste lagendikega. Selja taha jäid kaptenite küla Käsmu, poolsaar, kus haldjate künkad on laiali pillutud mööda metsa, tihe kui talunaise tukk, käeulatuses saar oma vaikivate kuraditega ning inglid, kes teevad vahel võimalikuks erakordsed asjad. Luulesõnad oli kirja pannud põlisest saareelanikust ja eesti ilukirjanduse tõlkijast norralane tindiga, mis oli värske kui tormijärgne õhk. Mitte tõlkes, kusjuures, vaid otse põhjaeesti keeles – ja meile, kaasreisijatele, kes me olime kõik tagasiteel suurlinna, polnud enam ammu selles midagi üllatavat.

Kõnealune „meie“ koosnes ülekaalukalt tõlkijatest, täpsemalt 45 tõlkijast, kelle keelesuund on nimelt eesti keelest paarikümnesse muusse keelde ning kelle välja valitud tekstid on pärit just eesti ilukirjandusest. Eesti Kirjanduse Teabekeskuse korraldatud suur tõlkijate seminar oli parajasti ühele poole jõudnud: neli päeva peeti loenguid ja arutelusid endises elektrijaama hoones mere ääres, maailma otsas. Seminari kavas oli ettevõtmisi sama tihedalt kui kive Käsmu hallikal rannal. Meid väisas ja meiega semutses nende päevade jooksul kokku 14 kirjanikku, 6 luuletajat ja 4 kirjandusteadlast. Esindatud oli 19 emakeelt, räägiti aga omavahel ainult üht – meile kõigile kiuslikult armast eesti keelt.

Iga tõlkija elulugu erineb teise omast nagu rabalilled üksteisest ning igaühe tee eesti keele ja kultuuri juurde on käänelnud omasoodu, olgu mäestikes ja rohtlates või ka pustades. Mõne lugu on juba jõudnud paberile (nt Cornelius Hasselblatti oma raamatus „Ma armastasin eestlast“, 2016), paljud teised on jutustanud lühidalt oma elukäigust ja eestlusekirest lähemal ja kaugemal. Sarnasus „Kääbiku“ kogunemisega ei jäänud loomulikult täheldamata.

See polnud siiski esimene kord, mil säärane suur kokkutulek on aset leidnud. Viimati tuldi kokku kolme aasta eest samas soolaka õhuga külas ning järgminegi kohtumine on juba kokku lepitud. Muidugi võiks kokku võtta ja kujundlikult visandada temaatilise maastiku, millel ekslesid me värvikad esinejad, ja me enda uitmõtted, mida kuulis suuremas seltskonnas nii söögilauas kui ka saunalaval. Teisest küljest ei manaks selline võrdlemisi kuivapoolne kirjeldus silme ette tolmuvaba akent järjekordsesse kõiksusesse, mis tekkis sealses nii võimsas elektromagnetilises keskkonnas. Julgen ennustada, õigemini hoiatada, et maailma otsas käinud Suure Paugu lained voogavad kirjanduses, nii tõlkes kui ka algupärandis, nii eesti kui ka üle tosina teises keeles, võimsalt edasi.

Tõlkijate ja kirjanike kokkutoomine on ohtlik. Seda tohib teha ainult kontrolli all keskkonnas ja meeles pidades, et tulemus võib olla lausa reaktiivne. Käsmu tõlkijate seminari mõte oli aga just nimelt tuua osa eestikeelse trükisõna loojatest oma välismaalastest variisikutega geograafiliselt kokku. Ilukirjanduse tõlkimine on mõnevõrra ka teater ehk teose tegelaste südamega (mitte üksnes mõistusega) võtmine ja sihtlugejaskonnale arusaadavas vormis edasiandmine, aga ka nende looja stiili ja arusaamade ajutiselt omaksvõtmine. Paljudele eesti proosa- ja luuletõlkijatele teeb selle protsessi raskeks asjaolu, et korraga kahes kultuuriruumis viibides tuleb teha valus valik nimega „püsiv elukoht“. Tõlkijad tegutsevad mitmes vaimses mõõtkavas korraga, füüsiliselt saame olla vaid ühes.

Vesteldes autoritega samas ruumis, kuulates nende seletusi ja mõtisklusi ja naljaheitmist, värisedes koos nendega vihmakeepide varjus suveteatri õuel, tantsides ja lauldes ja musitseerides nendega valge öötaeva all – just see on kõige tõhusam viis neid tundma õppida. Kasu on vastastikune. Tõlkijad, kes tunnevad sageli oma töö iseloomu tõttu paratamatult teksti vigu ja salavarjundeid pareminigi kui nende loojad, peaksid oma autoreid mõistma ka inimestena. Selles loomingulises läheduses tekib omakorda midagi hoopis uut, uus pind kahe keele vahel, pind, mis kannab ehk paremini kui kaks kõrvuti keelesuunda eraldi.

Võib-olla on see üksnes minu sinisilmne arvamus … aga just äsja krudises mu jalge all see pind. Tsiteerin taas põhjamaist sõpra Øyvind Rangøyd:

Siin on rohkelt maitsvaid maasikaid, siin on rukis ja raps

ja inimeste hingede metsi kattev sinine loor. Siin olen kodus

ja võõras, nagu ma koduski võõras ja kodus olen.