Jiří Tintěra doktoritöö „Urban Regeneration Strategies for Shrinking Post-Soviet Communities: A Case Study of Valga, Estonia“ ehk „Kahanevate linnade elukeskkonna taaselustamine Valga linna näitel“. Juhendajad Aime Ruus ja Zenia Kotval. Oponendid dr Bianca Radu ja dotsent Riin Alatalu. Tallinna Tehnikaülikool, 2019.

Kümmekond aastat Valga linna arhi­tektuuri eest vastutanud tšehh Jiří Tintěra kaitses 5. detsembril Tallinna tehnikaülikoolis oma doktoritöö sotsialismi ajal hüppeliselt kasvanud, aga nüüd kahanevate linnade kohta, loomulikult ennekõike Valga näitel.

Jiří Tintěra doktoritöö on rohkem kui ajakohane. Tõele au andes ongi just Tintěra Eestis linnade kahanemise teema päevakorda toonud, Valga on aga elanikkonna kahanemise murega pildil peaaegu iga toetusmeetme ja arengukava puhul.

Ääremaastumine on üleriigilist lahendust vajav küsimus, aga riigi regionaalpoliitika on paljuski nn silo­tornides kinni ehk igaüks vaatab olukorda ja otsib lahendust oma mullis, nägemata-kuulamata suuremat pilti ja eriarvamusi. Omavalitsuste asi (seal töötab ka Tintěra) on nõuda, et riigi poliitikas ei jäetaks kedagi tähelepanuta. Väikses riigis peavad elanikel olema elupaigast sõltumata võrdsed võima­lused. Regionaalpoliitika mõjutab kogu riigi julgeolekut ja toimimist, kuid näiteks riigiametite Tallinnast väljakolimisel on Valga jäetud vaeslapse ossa. Ääremaa muredest oli äsja jutuks, et piirkondades, kus kinnis­vara ei ole suurpankadele piisav tagatis, on laenuraha saada keeruline. Ka haldus­reformil on ääremaale kindlasti mõju. Mitte ainult Valga, vaid ka lätlaste Valka kaotas oma linnastaatuse. Kui palju muudab see kohapealset elu, näitab aeg.

Kõik need kitsaskohad on Tintěra siiski jätnud tähelepanuta ja kitsen­danud oma doktoritöö linna­ehitus­likele küsimustele põhirõhuga üleliigsete hoonete lammutamisel. Lammutamine on tema hinnangul oluline linna elukvaliteedi paranda­miseks. Vana­linnas hoonete lammuta­mine toob aga paratamatult kaasa muinsuskaitse vastuseisu, mis ongi doktoritöö üks keskseid teemasid.

Muinsuskaitse kriitika

Valga vanalinna muinsuskaitseala loodi 1995. aastal, 22 aastat hiljem, kui plaaniti, sest 1973. aastal oli linn sellele väga vastu. Toonase muinsuskaitsejuhi Fredi Tompsi sõnul mõeldi siis isegi, et ehk õnnestub teha lätlastega ühine kaitsetsoon, aga kuna Lätis kaitsealade kogemus puudus, ei saanud sellest mõttest asja. Ka praegune koostöö Lätiga ei ole üleliia aktiivne. Isegi doktoritöös on ainus seos Lätiga Valga keskväljaku sümboolne ühendus Valkaga.

1995. aastal kehtestatud kaitseala eesmärk on põhimääruse järgi „Valga linna­tuumiku muinsuskaitseala kui ajalooliselt 1940. aastateks välja­kujunenud linnaehitusliku terviku ja muinsuskaitseala kujundavate ehitiste, plaanistruktuuri, maastikuelementide, miljöölise eripära ning muinsus­kaitse­alale avanevate kaug- ja sisevaadete säilitamine“. Valga olukord on eripärane: 1990. aastatel linnast lahkunud Nõu­kogude sõjaväelased olid enamasti elanud paneel­elamutes, kus nende korterid võtsid üle seni vanemates elamutes elanud linlased. Ajaloolised hooned on nüüd osaliselt tühjad sellise mitmekordse kolimise ja paraku ka viimaste kümnendite ääremaastumise tõttu. Elaniketa on muidugi ka paljud hruštšovkad. Toetuste toel on Valgas lammutatud kuus paneelmaja ning vastu muinsuskaitse tahtmist ka üks puidust kortermaja. Tintěra hinnangul tuleks linnas lammutada veel 50 korter­maja, et tekiks mõistlik nõudlus. See pole aga niisama lihtne, sest paneel­majades on peale tühjade ka palju asus­tatud kortereid ja inimesed ei ole valmis ka pooltühjas majas oma kodu jätma.

Nagu juba märgitud, on doktoritöö keskne liin muinsuskaitse kriitika. See tekitab hämmingut, sest pärand on kahaneva elanikkonnaga, aga siiski oluliste liikumisteede keskmesse jääva linna puhul suur väärtus. Tintěra läbiv nõue on, et pärandi kaitse peab kohanduma linnade kahanemisega. Muidugi peab! Paradoksaalselt ongi Valgas praegu üsna sama palju elanikke, nagu neid oli 1940. aastatel, s.t enne teist suurt Nõukogude armeega seotud kasvuperioodi. Kas seesugune olukord soosiks ehk hoopis muinsuskaitsealale lähenemist – ja mitte praegusele ajale jalgu jääva, vaid pigem olukorda toetava nähtusena? Ajalooline südalinn on alati ja igal pool linna identiteedis oluline, kuigi selle väärtust ei pruugita igal ajahetkel mõista. Ka Võru linnavalitsus vastustas kaua 1973. aastal loodud muinsus­kaitseala, kuid praegu on sealne vanalinn linna identiteedi kandja. Valgas ei reklaamita praegu eriti oma muinsuskaitselisi väärtusi. See on kivi nii linnavalitsuse kui ka muinsuskaitseameti kapsaaeda. Näiteks linna turismiinfopunktis jagatavatel linnaplaanidel ei ole märgitud ei muinsus­kaitseala ega mälestisi. Info­punkti töötaja tunnistas, et teda ei ole sellise teabega ka varustatud, kuigi külastajad tunnevad pärandi vastu huvi küll. Möönan, et vanalinnade muinsus­kaitsealade põhimäärused on moraalselt vananenud ning nende alustatud uuendus­kuur igati kiidu­väärt. Ka Valga puhul on aeg 1940. aastast kaugemale vaadata. XX sajandi väärtusliku arhitektuuri inventuuri objektidest jäävad vanalinna muinsuskaitseala territooriumile nõu­kogude perioodist hooned aadres­siga Vabaduse 2/4 ja 3, Kesk 10 ning J. Kuperjanovi 3a.

Artiklitest koosnev dissertatsioon on keeruline formaat, sest paratamatult tuleb ette palju kordusi. Seejuures annab selline formaat suurepärase võimaluse analüüsida nn katuspeatükis probleemide teisenemisest doktoritöö kirjutamise ajal. Seda eriti selle töö puhul, kuna autor ei ole pelgalt vaatleja, vaid tema panus töörühmades on olnud märgatav. Kahetsusväärselt on analüüs valikuline. Kui Eesti lugeja oskab muutusi ehk ka ise märgata ja hinnata, siis inglise keeles kirjutatud töö välismaa lugeja mitte.

Minu kriitika puudutab ennekõike muinsuskaitsega seotud küsimusi, sest näiteks rahandusministeeriumi ja Kredexi programm kahanevate linnade tarbeks on kenasti kirjas. Märgitud on ka kavandamisel Kagu-Eesti programmi ja juba elluviidavat Ida-Virumaa programmi. Muinsuskaitse valdkonna arengu ignoreerimine on aga ebaõiglane. Nimelt ei ole autor korrigeerinud oma 2014. aastal kirja pandud kriitikat ega kohaldanud seda uuele olukorrale. Tintěra on jätnud käsitlemata, isegi mainimata Euroopa majanduspiirkonna ja Norra finantsmehhanismist rahas­­tatud projekti „Ajalooliste linna­südamete elavdamine ja kohalik areng kultuuripärandi kaudu“, mis on kultuuriministeeriumi ja muinsus­kaitseameti juba vähemalt aastast 2014 ette valmistatud ja mõne kuu pärast käivituv väikelinnadele mõel­dud programm. Programmi ees­märk on toetada pärandi restau­reeri­mist ja kasutuselevõtmist just Valga tüüpi linnades. Samuti ei ole ta teinud märkamagi maist 2019 kehti­vat muinsuskaitseseadust, mis leevendab omanike kohustusi, ega ka muinsuskaitseameti algatatud vana­linnade muinsuskaitsealadele uue kaitsekorra koostamist. Etteheide on seda tõsisem, et Jiří Tintěra on olnud muudatustesse kaasatud, saan isegi öelda, et Tintěra kriitika on mõjutanud muinsuskaitseametit oma tegevust parendama. Muudatuste ja arengusuundade analüüs oleks märga­tavalt suurendanud doktoritöö tähtsust Eesti väikelinnade tuleviku kavandamisel. See oleks aidanud vastata ka ühele töö peamisele küsi­musele (muinsuskaitse kitsenduste kohandamine kahanevate linnade vajadustega), kuid praegu on tegemist vaid üldsõnalise kriitikaga.

Aeg annab arutust

Jiří Tintěra on keskendunud oma töös tühermaadele (brownfield). Enamasti on see termin käibel suurte tööstuslinnade kirjeldamisel, aga möön­dustega võib seda kasutada ka väikelinnade puhul, kus räämas krundid halvendavad elukvaliteeti ja vähendavad ka turvatunnet. Jalutuskäik Valga muinsuskaitsealal eelmise aasta 30. novembril olukorrast nii trööstitut, sh ka mitte nii ebaturvalist muljet ei jätnud, kui on maalitud doktoritöös. Nii Valga kui ka teiste väikelinnade olukorda raskendab olematu kinnisvaraturg ja tõsiasi, et suur osa hoonetest on eraomanike käes. Valga on siinjuures olnud erakordselt edumeelne, tõe­näo­liselt ka tänu Tintěra tegevusele, sest linn on ära ostnud keskuse 24st mälestisest 11 ja veel kaks kuulub riigile. Valga unistab linnale kuuluvast nn korteripangast, mis aitaks tõhusamalt suunata linna arengut. Aastaid muinsus­­­kaitse murelapsest, linna ühest kunagisest kõige esinduslikumast elamust J. Kuperjanovi 12 on taas saamas linna silmatorkavaim hoone. Tööd käivad veel mõnes. Peamised murelapsed on keskväljakuäärsed hooned, kus asi on pigem passiivsetes omanikes kui hoonetes endis. Äsja maastikuarhitektide liidu peapreemia saanud Valga keskväljaku uuendamise projektiga on aga nende „tühermaalik“ olemus neutraliseeritud. Praegu on ilmne, et nende hoonete lammutamine ja tühjade kinnistute tekitamine pigem vähendab Valga linlikust. Isegi oma praeguses seisukorras pais­tab välja nendesamade tühjade hoonete potentsiaal ajaloolisel kujul korrastatuna toetada nii linna kui ka keskväljaku identiteeti. Tintěra küll muretseb, et aasta pärast keskväljaku valmimist ei ole väljaku ääres avatud veel ühtegi kohvikut. Usun, et aeg annab arutust. Turismiinfopunktis kinnitati, et nii välis- kui ka omasid turiste käib Valgas arvestatav hulk.

Tintěra arvab, et muinsus­kaitse­ametil on kohaliku tasandi otsuste üle suur mõjuvõim ja just see takistab linnade arengut. Pean sellist hinnangut siiski liialduseks, sest linna toimimist suunab siiski ennekõike kohalik omavalitsus koos omanikega. Linn saab suunata teenindusettevõtete, kaupluste, kohvikute jms paiknemist. Tintěra toob välja huvitava paradoksi: omavalitsused eeldavad, et alakasutatud alad on riigi asi, riik aga, et erainvestorite asi. Kuna kahaneva elanikkonnaga linnades ei ole elukeskkonna parendamine kasumlik, siis peavad tõesti just omavalitsused välja töötama kohased meetmed. Üks selliseid on kiiduväärselt Valga muinsuskaitseala hoonete tarvis linna ja muinsuskaitseameti koostöös valminud eritingimused, mis annavad parema tervikpildi ja vähendavad suuresti omanike koormust. Head eeskuju võiks järgida nii teiste muinsuskaitsealade kui ka miljööväärtuslike hoonestusalade kaitse- ja kasutustingimuste näol. Olen igati nõus Tintěraga, et haridus- ja teadusministeeriumi otsus ehi­tada uus koolimaja äärelinna ja hüljata ajalooline hoone vanalinnas ei olnud kestlik ja linnale sobilik otsus, vaid tõi ametkondliku säästu kõrval omavalitsusele kaasa terve rea probleeme. On väga hea, et Valgas on leitud mahajäetud kesklinna hoonetele mõistlik otstarve. Ajalooliste hoonete hülgamine säästupoliitika nimel on suur probleem kogu maailmas, seda eriti kahaneva elanikkonnaga linnades, kus igasuguste uute ehitiste püstitamisse tuleb suhtuda eriti ettevaatlikult. 2018. aasta kui Euroopa kultuuripärandi aasta üks olulisemaid tulemusi oli see, et rahvusvaheline muinsuskaitse eksperdiorganisatsioon ICOMOS töötas Euroopa Komisjoni tellimusel välja pärandi kaitse kvaliteedinõuded Euroopa Liidu rahastatud objektide puhul.¹ See on suur samm edasi olukorras, kus nn euroraha arendusprojektid on osutunud pärandile hukutavaks.

Mälestis kui identiteedi kandja

Valga eristub teistest Eesti kahanevatest linnadest mitmeti, paraku ka jõuliste ideede puudumise poolest. Näiteks Türi, Otepää ja Jõgeva on igal aastal pildil kevad-, talve- ja külmapealinnana. See johtub küll uurimistöö teemast, aga on natuke kurb, et linna vilets maine kahaneva linnana on nüüd n-ö raamatusse raiutud. Võiks ju mõelda niipidi, et Valga kui Tallinnast kõige kaugem maakonnakeskus on ühtlasi muule Euroopale kõige lähem linn? Valga piirilinna ja ainulaadse kaht riiki ühendava linnana pakub võimalusi olla sild Lätiga ajal, mil huvi Läti vastu ainult kasvab. Kaksiklinna võimalusi ei ole võimalik üle ekspluateerida, seos Lätiga on jõuliselt esil Valga infopunktis, Valga muuseumis ja ka linnapildis.

Tõsiasi, et väikelinnade kahanemine on rahvusvaheline trend, ei anna Tintěra arvates omavalitsustele õigust käed rüpes istuda. Doktoritöö teema­püstitus on selle tõestus. Valga linn on kinni haaranud projektidest ja programmidest, nagu näitavad eelnimetatud Kredexi toel lammutatud kuus paneelelamut, uus keskväljaku lahendus jne. Nii mõnedki Valga meetodid on mujal läbi proovimata või liiga värsked, et hinnangut jagada, aga igatahes ei ole siin niisama istutud. Kuna doktoritöös on vastandutud peamiselt muinsuskaitsele, siis tahan rõhutada, et hädade põhjus ei ole väärtuslikuks hinnatud majades, vaid inimestes ja ametkondades. Samade probleemide kohta saaks vabalt teha doktoritöö muinsuskaitse väärtustest lähtuvalt ja veeretada vastutuse hoonete säilimise eest linnavalitsuse kaela. Lahendus on ikkagi koostöö. Viimaste tegemiste valguses (nt mälestiste ostmine linnale ja nende restaureerimine) on selge, et mälestistes nähakse Valga linna identiteedi kandjat. Kuigi lagunevatel hoonetel on piirkonnale negatiivne mõju, ei too nende likvideerimine linna arengus kaasa kvalitatiivset hüpet. Muinsuskaitseseadus ei ole nii piirav, et ajalooliste hoonete puhul ei saaks jõuda mõistlike lahendusteni, nii et nüüdisaja ootused ja ka linna identiteet oleksid võrdselt kaitstud. Väga hea, et Valgas tegeletakse lagunevast kinnisvarast ja tühermaast tulenevate negatiivsete mõjude kaotamise või vähemalt nende vähendamisega. On äärmiselt tänuväärne, et Tintěra on tõstatanud küsimuse, kuidas saaks muinsuskaitseamet sekkuda hävingu ennetamisse ning tõhustada ametkondade koostööd, et vältida ühe ametkonna mugavust teise arvelt ja olukordi, nagu näiteks Valgamaa kutseõppekeskuse kolimine linna serva.

Jiří Tintěra töö on märgiline juba eespool viidatud asjaolu tõttu: Tintěra ise kui ka Valga omavalitsus on mitmeid aastaid jõuliselt seisnud oma linna eest, olnud aktiivsed kaasamõtlejad ja eestkõnelejad ning mõjutanud ka muinsuskaitse valdkonda rohkem, kui Tintěra oma järeldustes ise mär­ga­nud on. Tintěra kutsub üles mõt­le­ma, mida saab ühiskond teha, et väikelinnad ei kahaneks nii kiiresti. Valga väärikast kahanemisest saab ju peagi ka Eesti panus Veneetsia arhitektuuri­biennaalile.

* European quality principles for EU-funded interventions with potential impact upon cultural heritage http://openarchive.icomos.org/2083/