NYYD Ensemble?i ettevõtmisi Kageliga olen huviga jälginud ennegi. Kagel katsetab publiku peal, kuidas eksperimendid toimivad, see sunnib publikut omakorda leidma ?teosele? kui sellisele uusi vaatenurki ja paneb küsima: ?Mis on õigupoolest kunstiteos?? Sama keerulisse seisu seab ta aga ka interpreedi, kellelt tema karakterite tõlgendamine nõuab sageli ka erilist näitlejameisterlikkust. Nii ka seekord.
Avalugu ?Doppelsextett? (2000 ? 2001) oli kuuldud kolmest loost kõige teatraalsusevabam, kui pidada silmas visuaalseid lavastuslikke detaile. Küll aga peitus teatraalne kujundlikkus muusikas endas. Kageli muusikas on ikka midagi väga filmilikku, siia oleks meelsasti juurde kujustanud absurdifilmikaadrid või moderntantsu. Sümpaatseim tundus seekord õhtu teine teos ?Finale?, just seetõttu, et teatraalsusega ei olnud siin liiga üle pingutatud nagu viimases teoses ?…, den 24. XII 1931?, kus oli eri muusikaliste ja visuaalsete kujundite kuhjumisi, millest pisut edaspidi.
Küll aga oli ?Finale? juures oma irooniline ?konks?, iva avab ju ka pealkiri ? lõpp, finaal. Lugu hakkab lõpule lähenema, kui muusikud ootamatult püsti tõusevad. Ja so what? ? tahaks küsida. Järgneb dies irae klaveri bassiregistris ning muusikute matuselise näoilmed ja longus pead annavad tunnistust, et midagi on vahepeal juhtunud. Keda ansambli ees ühtäkki pole, on dirigent Olari Elts, kes on vahepeal käratult laval kokku kukkunud ja ?hinge heitnud?. Tema rolli võtab üle esimene viiul (Harry Traksmann), kelle nutune leinameloodia pluss diesirae?lik staccato puhkpillidelt veavad teose väärikalt lõpuni. Lõpplahendusena kannavad kaks muusikut ?langenud? dirigendi lavalt minema.
Kageli õhtu lõpuloos ?…, den 24. XII 1931? tegi kaasa külalissolist, saksa bariton Roland Hermann. Teose pealkiri koosneb helilooja sünniajast, loo tekstid on Kageli enda väljavõtted ajalehtedest, selgub, mis maailmas siis õigupoolest tema sündimise päeval juhtus. Teos kulmineerub ehtsa ilutulestiku, laevavilede ja kirikukellade helinaga. Viimane kõlab küll lindilt, ülejäänud ?atribuudid? on aga lavale toodud. Natuke liialt pompoosne, ent kui meenutada, siis on tekstis juttu traadita kellahelinast Palestiinas, mis ?käivitab? jõulud ehk jõulukellade helina maailma eri paigus.
Ühesõnaga, absurdselt ulmelisele ajalehetekstile on leitud ka sama veider lavaline lahendus. Laevaviled ja ilutulestiku tossamine tekitavad pigem küll kerget hämmeldust, loovad pigem ?teater teatri pärast?-efekti, seepärast oli mulle kontserdil sümpaatseim kolmest teosest teine, kõige ?vahepealsem? lahendus, kus ka üksjagu lavastuslikkust ja huumorit, ent pisut tagasihoidlikumas doosis.
Baritoni esitusmaneer jäi idee poolest ikka akadeemilistesse raamidesse, kuigi tavapärase laulmise kõrval oli teisigi häälevõtteid, kõnelähedasemat Sprechgesang?i, ka naeru. Akadeemilisema vokaalmaneeriga aga on liidetud kohati komejantlik instrumentaalteater, instrumentalistidki pannakse vilet lööma, sosistama, klaverikeeli raamatutega katma ja muid vilesid puhuma.