Nüüd tean ajakirjanduses vallandunud kirjutiste tulva valgusel, kui iseloomulik oli minu reaktsioon. Tema kaotusele järgnes üleüldine lein nii Iirimaa põhja- kui lõunaosas. Seamus Heaney oli luuletajana pälvinud nii oma rahva armastuse kui rahvusvahelise kõrge tunnustuse, mis 1995. aastal tõi talle ka Nobeli kirjanduspreemia.
Heaney varased luuletused nagu „Loodusteadlase surm” („Death of a Naturalist”), „Uks pimedusse” („Door into the Dark”) ja „Talvitudes väljas” („Wintering Out”) jõudsid antoloogiatesse 70ndatel. Ta sai kuulsaks juba oma esimese raamatuga „Loodusteadlase surm”, mis ilmus 1966. aastal. Selle raamatu esimene luuletus „Kaevamas” („Digging”) algab mälupildiga kartuleid võtvast isast. Võrreldes luuletamist kaevamisega, lubab luuletaja isa labida asemel kasutada süüvimiseks oma sulge. Ja tema varased süüvimised hõlmavad lapsepõlve Derry krahvkonnas, kooliaega, esmakohtumisi, armastust ja abielu. Nende teemade juurde pöördus Heaney tagasi kogu elu, viimase luulekoguni „Inimahel” („Human Chain”, 2010).
Heaney kirjutamisaastatesse langesid ka Põhja-Iirimaa 1968. aasta vägivallasündmused, millele sageli viidatakse kui „rahutustele” (troubles). 1970.-1980. aastatel, peegeldades poliitilise olukorra pingestumist Põhja-Iirimaal, tumenesid teemad tema luuletustes. Oma 1975. aastal ilmunud kogumikus „Põhi” („North”) kõneleb Heaney esimest korda poliitilisest vägivallast oma kodumaal.
Luuletaja seisis silmitsi ühe põhiküsimusega: mismoodi luule abil vastu seista ümberringi esile purskuvale vägivallale? Mitmetes tekstides vaagis ta oma reaktsiooni adekvaatsust ja seda, kas luulel saab üldse olla jõudu midagi muuta. Raamatu algupoolel vaatleb ta Põhja-Iirimaa olukorda läbi ajalooprisma, meenutades iidseid riitusi ja rauaaja ohverdusrituaale, minnes seejärel üha otsesõnalisemaks.
Seamus Heaney oli pühendunud ja väljendusrikas luule eestseisja, sealjuures ka väljapaistev kirjanduskriitik ning tõlkija. Kõige tuntum on ilmselt tema vanainglise keelest tõlgitud ja 2001. aastal ilmunud „Beowulf”. Kogu ta loomingust kumab läbi klassika ning iiri kirjandustraditsioonide head tundmist.
Heaney luule kõlab kergelt ja loomulikult kaasa tema eelkäijate kirjutatuga – mitte üksnes antiikautoritega nagu Dante, vaid ka inglise renessansi- ja romantismiajastu luuletajate, eriti Wordsworthiga, samuti üsna hiljutiste poeetidega nagu W. B. Yeats. Heaney looming on küll originaalne ja ainuline, kuid ometi teadlikult kujundatud osana kirjanduslikust kontiinumist.
Kohtusin Seamus Heaneyga sageli mitmetel kirjandusüritustel. Tema suuremeelne valmidus vestelda oma kuulsusele vaatamata igaühega, kes tema poole pöördus, oli legendaarne, samuti tema lahkus signeerida oma raamatuid. Minulgi on palju tema autogrammiga raamatuid, kuid kõige rohkem rõõmustab mind tema sissekirjutus luuletuse „Kaevamas” juures. Sain selle teismelisena ühel tema esinemisel Põhja-Iirimaal Derrys 1970ndatel. Autogrammi järele kirjutas ta „Kaevamas Derrys” („Digging in Derry”) ja kuupäeva.
Väike asi, aga soojendab südant, eriti nüüd, pärast tema lahkumist. 

Tõlkinud Doris Kareva