Ütleme nii, et muusika võib mõjuda mitmeti, olenevalt kuulamise viisist. Üsna reljeefselt, kuid mitte siiski lõpuni lahknevalt, eristuvad “emotsionaalne” ja “esteetiline” mõju. Viimane sünnib eelteadmusliku kognitsiooni (muusikateooria, esteetilised kaanonid, isiklikud kogemused jne) ning vahetu meelelise materjali koostöös, tulles esile üksnes teatud kuulamispingutuse juures.
Esimene aga, kujutades endast vaid pooleldi teadvustatud reaktsiooni (põhinevana kultuuril ja individuaalsetel iseärasustel), ilmneb alati, kui ka muusikat pelgalt kuuldakse, moodustades naiivse kõrva jaoks aluse puht isiklikule maitseotsustusele. Ent lähtudes sellest, et on olemas inimpsüühika kui selline, omandab emotsionaalne mõju ka intersubjektiivse tähenduse. Teatud tüüpi muusika lihtsalt toimib teatud tingimuste puhul samamoodi.
Industrial metal’ile tavapäraselt tundub Pedigree verbaalne sõnum võrdlemisi sünge, kantud peamiselt ängist, vihast, kurbusest, hirmust ja tont teab veel millest. Kooskõlas sellega kostuvad tumedais varjundeis ka esilemanatud kõlavärvid ja harmoonia, kusjuures Bonne (Holden Laamanni) kajavad karjed ja nukralt kähisevad viisid suudavad anda mõrkja maigu ka seesugusele üleskütvale loole nagu “Formula For Freedom”, mis instrumentaalina mõjuks päris lootusrikkalt – umbes nagu “Heart In Your Hand”, too nooruslikult joviaalne (ent esteetilises mõttes mitte väga huvitav) “peolugu”. Ülejäänud palade puhul aga ei saa jääda kahtlustki – tegemist on ängimuusikaga.
Minoorne helilaad, verdtarretavad möirged, salapärased sosinad, õõvastavalt halvaendelised süntesaatorihelahtused, raiuv rütm, valdavalt surmaeglased tempod ning tritoonide ja vähendatud kolmkõlade rohkus viitavad kõik sellele, et kusagil on midagi väga valesti. Kogu see süngus ja must massiivsus võib aga üldises intersubjektiivses plaanis mõjuda vähemalt kahte moodi: ängi tekitavalt ja ängi leevendavalt – sõltuvalt kuulaja hetkeseisust ja kalduvustest. Sobiva kujundi niisuguse topeltefekti kirjeldamiseks leiame kas või loo “Tower And Well” pealkirjast, mis koos kahe eespool nimetatuga on muide üks vähestest hoogsatest lugudest albumil.
Asi selles, et kaev on tagurpidi torn, ning pärast selle tõsiasja tabamist pole muud kui ainult veidi pead keerata. Näiteks leidis ju kurikuulus Charles Manson inspiratsiooni The Beatlesi näivalt helgetest lugudest, millest nähtub, et torn omakorda saab teatud tingimustel muutuda tagurpidi kaevuks. Antud juhul toimub täpselt vastupidine: kui olete vihane ja kurb ehk mõne muu agressiivse ja sisikonda rebiva emotsiooni küüsis, siis võib katarsise-efekti suurema eduga esile kutsuda käesoleva albumi hirmuäratavalt sünge “Horses On Horizon” kui biitlite ninnu-nännu “Let It Be”. Midagi sarnast leiab aset ka näiteks tiibeti budismi tantristlikus joogapraktikas, kui harjutaja kujustab end raevuka, verejanulise jumalusena vabanemaks ebasoovitavatest iseloomujoontest, mida too peletis sümboliseerib.
Kuid niipea kui katarsise-efekt on saavutatud, muutub “lahtisti” kasutamine mõttetuks ja isegi kahjulikuks – mis ühele toimib ravimina, osutub teisele mürgiks. Sestap tundubki mulle, et mitmete Pedigree lugude kuulamiseks peab endal juba olema natuke halb olla (kas või mingi eksistentsiaalse kannatuse tajumise mõttes). Siis läheb tõenäoliselt paremaks. Ehk avastate end koguni kõrgeima torni tipust – mis peaks aga manitsema ettevaatusele, sest tornist kaevu kukkuda on päris kehv variant. Igal juhul jätke kindlasti meelde, mida sealt nägite.
Kõik siiani heietatu kehtib vaid esmase emotsionaalse mõju tasandil, mis põhineb teatud fundamentaalsetel vastavustel (karjumine, nutmine ja ähvardavad sosinad näiteks kutsuvad normaaljuhul vaikimisi esile häirivaid tundmusi). Kui aga mängu tulevad esteetilised kaalutlused, isiklik kuulamiskogemus ja muud omandatud sättumused, teiseneb pilt: kogu too nõretav süngus võib vabalt taanduda oma tähenduse redutseerudes ei millekski muuks kui pelgaks žanritunnuseks. On ütlematagi selge, et kui hirmunud naisehääl enne “Skincrawler’it” hüüab paaniliselt “Call the fuckin’ ambulance!”, siis ei tähenda see, et keegi oleks tegelikult hädas. Ja kui Bonne karjub vihaselt “Damnation!”, siis ei peaks sellest veel järeldama, et ta on kuri inimene – formaat lihtsalt on selline. Põhimõtteliselt võiks ta hüüda (või röökida) ka “Flower power!”, aga nii pole lihtsalt kombeks.
Vabastatud raskest tähenduskoormast, osutuvad mitmed CD “Growing Apart’i” lood esteetiliselt päris nauditavaks ka siis, kui ei ole paha olla. Suur panus on siin muidugi Taffi (Taavi Aaviku) ja Sander Leivo elektroonilistel taustadel, mis pea märkamatu salakavalusega imbuvad kuulaja kuulmekäikudesse, otsekui kattes need vaseliiniga, et ülejäänud muusikaline materjal võimalikult sujuvalt sisse libiseks, kohati aga moodustavad hädavajaliku komponendi üldises harmoonilises plaanis – samad funktsioonid on taamal terendaval ambient’like kitarrihelide maastikul.
Huvitavana mõjub ka arhailisemate kujundite, nagu tornikell ja hobuste hirnatused ning tehnoloogiliste särinate, sisinate ja huugamiste kombinatsioon. Just sel kombel saab Pedigree “Growing Apart” oma näo ja ainukordsuse, sest põhjana kandvad kitarri- ja trummipartiid on võrdlemisi kanoonilised ja lihtsakoelised (rütmi visandamisel on muide peamiselt kasutatud sekventserit ja akustilise trummikomplekti sämplinguid) ning vokaal kujutab endast tihtilugu (moonutatud) karjumist, millega – olgem ausad – kaasneb teatud anonüümsus. Ilma harmoonilise täiteta jääks kõlapilt enesestmõistetavalt tühjaks (mis tegelikult paiguti ka juhtub). Mis oleks näiteks “Deathmask” ilma tolle hüpnootilise kõlinata, seda ma ei kujuta ette, sest mitmetel live’idel käinud, on see ainus asi, mis tollest loost mällu sööbis. Kuid see-eest püsib ta seal ajukurdude vahel ilmselt selle päevani, mil unustan enda nime.
Üldiselt tundub Pedigree olevat rohkem live-bänd, kuid seda albumit piisava helitugevusega kuulates on otseselt nõrgad vaid kaks lugu: “Moments” ja “Final Heartbeat”. Vähemalt mina ei taba nende mõtet. Muus osas võib üks industriaalse metal’i austaja nina krimpsutamata rahule jääda ning kindlasti ei tule käesolevas üllitises pettuda Pedigree fännidel.