„Lõimuv Eesti 2020” on riikliku programmi „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007” ja praegu kehtiva dokumendi „Eesti lõimumiskava 2008–2013” jätk. Analüüs on näidanud senist ebakvaliteetset tööd ja juhtimist, kuid asja õigesse rööpasse lükkamiseni pole jõutud.

Ettepanekus on lähtutud 2011. aasta Eesti integratsioonimonitooringust (EIM) ning inimarengu aruandest, mille mõlema kvaliteet jätab soovida. Korrektsete ja oluliste andmete kõrval on sattunud sinna kaheldavaid väiteid ja monitooringu andmete väärtõlgendusi, millele on ka juba varem tähelepanu juhitud. Ettepanekust lähemalt.

Lõimimispoliitika on kujunenud Eesti iseseisvuse taastamise kontekstis. Monitooringu järgi on 61% meie muulastest kenasti lõimitud, kuigi eestikeelset meediat jälgib lõimunuist vaid pool, sedagi Vene meedia kõrvalt! Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) on aga selle aasta integratsiooni-auhinnaga toonud meile kõigile eeskujuks Narva linnas vene keeles pitsiheegeldamise õpetamise. Lõimumise selline tõlgendamine tekitab ühiskonnas ehk ennekõike segadust ega jäta MISA otsustajatest just arukat muljet.

Kultuuriministeeriumi ettepanekus on esimese lõimumisprobleemina ära toodud ebapiisav riigikeele oskus: ühiskonna sidusaks toimimiseks ja muust rahvusest inimeste edukaks toimetulekuks tööturul tuleks jätkuvalt toetada riigikeele kasutust aktiivsel ning kõrgtasemel, eesmärgiga aidata kaasa sihtgrupi hõivele riigisektoris. Igapidi õige ja kiiduväärne arusaam, kuid miks seda siis ei tehta. Eelmise aasta uue keeleseadusega hoopis suurendati muude keelte kasutusvõimalusi eesti keele arvel (muide, ei esitatud ainsatki põhjendust!), samuti pole siiani koostatud ühegi asutuse jaoks keelepoliitika juhendit või sisekorraeeskirja. Ebamäärases õiguskeskkonnas imbus veel paar aastat tagasi päevavalgele, et Ida-Virumaal patrullis tänavatel ja koostas protokolle politseinik, kelle riik oleks pidanud keeleoskamatuse tõttu vallandama aastal 1993! Ka Narva haiglates ei lasta ennast riigi keelepoliitikast häirida: kõik mujalt tulnud arstid pannakse tööl kiiresti vene keeles suhtlema. Seetõttu üllatab mõningate jõustruktuuride optimism Ida-Virumaa eestistamisel lihtlabaselt töökohtade näol vanglate osakonna või sisekaitseakadeemia ümberkolimise abil. Nagu on selgunud, pole selle plaani taga ühtki uurimust, kuid eks enesekindlus maksa ka midagi. Kui palju, selgub hiljem. Uurimismetoodika on olemas, aga meie riigiametnikud vist töö ajal guugeldada ei tohi.

Teine väide – laiendada keeleõppe metoodikat, jääb ebaselgeks. Metoodika ja metoodikute poolest oleme igapidi mäel, asi on struktuurses haridusreformis, mida ettepanekus ei kavandata.

Järgmise suure kollina nähakse pidurdunud naturalisatsiooniprotsessi, kus kodakondsus on oluline nii lõimumisprotsessi tulemi kui eeldusena. On põhjust rõõmustada: kodakondsuseta inimeste arv väheneb, küll seetõttu, et paljud mittekodanikud surevad. On ka põhjust kurvastada: väheneb ka Eesti kodakondsuse võtnud inimeste arv, sest surevad paljud kodanikudki. Tegelikult on kogu probleem ammu maha käinud ja sõltub üle Vene piiri käimise vajadusest. Sisuliselt on meie kodanikud ja mittekodanikud võrdses seisus; neid, kes presidendiks, parlamentääriks või politseinikuks saada igatsevad või nutavad taga võimalust iga viie aasta tagant riigikogu valimistel paber valimiskasti poetada, on vähe. Potentsiaalsete Eesti kodanike rühmad on tegelikult marginaalsed: 15–29aastastest noortest oli 2011. aasta seisuga rahvastikuregistri andmetel 5% määratlemata kodakondsusega ning 3,5% Vene kodakondsusega. Ometigi leiab kultuuriministeerium, et „see sihtrühm vajab uute lõimumispoliitika meetmete kavandamisel eritähelepanu”. Oluline on siin hoopis lojaalsus, mida kodakondsus enam ammu ei mõõda. Uue kava koostajatel kipub meelest minema, et suur osa 2007. aasta aprillimäsu tegelasi olid meie armsad kaaskodanikud.

Järjekordselt tullakse lagedale (joonisega illustreeritud!) väitega, et „EIMi leitud ohusignaalina ühiskonna stabiilsusele on noored vanuses 15–24 aastat, kes küll oskavad eesti keelt, kuid kelle kodanikuidentiteet on madal”. EIM on siin tõsiselt eksinud andmete tõlgendamisel, selle eest on neid ka juba meedias nahutatud, kuid ilmselt on ministeeriumi inimesed nagu meie armsad uuskodanikud, kes on kangesti lõimitud, kuid eestikeelset meediat ei jälgi. Selgitagem siis veel kord: kurikuulus C-klaster on enamikus noortest koosnev venekeelne rühm, kuhu kuulub iga kaheksas muukeelne elanik. Nad oskavat eesti keelt väga hästi, kuid eesti sõpru ja eestikeelset suhtlemist on minimaalselt. Neid iseloomustab pettumus ja umbusk, konfliktsus ja diskrimineerimiskahtlustused. Uuringus väidetakse selle rühma põhjal, et eestikeelsus ja eestimeelsus ei ole automaatselt seotud, ning hoiatatakse eestikeelse õppega tehtava kahju eest. Ehk ei ole siiski põhjust arvata, et Eestis sotsiolingvistiline seaduspära ei kehti. Kumulatiivse või tulemuspõhise motivatsiooni puhul suurendab keele õppimine huvi seda keelt kasutavate inimeste ja nende kultuuri vastu ning ka vastupidi. Küll aga võivad motivatsiooni vähendada ühiskonnasisesed barjäärid. Uuringust selgub, et selle rühma konkurentsivõime on neile olulistes valdkondades väiksem kui eestlastel, mistõttu üritatakse vastanduda. See rühm on Ida-Virumaal aga marginaalne, mis näitab sealsetes oludes piisavat konkurentsivõimet. Rühma tekkepõhjuseks pakun aga just vene kooli lõpetanute ebapiisavat eesti keele oskust, mistõttu eesti kooli lõpetanutele avalikus ruumis, haridus- ja tööturul alla jäädakse. Ida-Virumaal, kus eesti kooli lõpetanuid vähe, pole see ka probleem. Kui meie venekeelse põhikooliga eesti keele õppe tõhustamise osas kiiresti midagi ette ei võeta, võib eeldada selle rühma suhtelist kasvu. Meie venekeelne haridussüsteem on kujunenud lõimimisel suures osas tupikteeks, tõkestades või vähemasti tehes keeruliseks sisenemise Eesti põhivooluühiskonda haridus- või tööetapil. Võrdluseks: kui meie haridussüsteemi näitude järgi on keeruline lõimumise kohta midagi arvata, siis näiteks Saksamaal on edasijõudmine hariduses üksüheselt lõimumise hindamise aluseks.

Meie haridusstatistika näitab, et vene koolid toodavad praaki: lõpetanutest ligi pool ei saa eesti keelega hakkama, kirjakeele omandab vaid väike osa. Seega ei saa nad konkureerida edasiõppimisel ja tööturul. Vene gümnaasium võrdseid võimalusi ei taga ega tule toime õpilaste ettevalmistamisega eluks. Muide, praegune õppekava ei eeldagi, et vene koolide õpilased eesti kirjakeele omandaksid! Nii jõuavadki nad kõrgkooli eesti kooli lõpetanutega võrreldes harvem, sedagi ennekõike tasulistele kohtadele, väljalangevus ning tööpuuduski on suurem. See-eest on nad mitmekordselt üle-esindatud vangimajades ja kodutute hulgas, ka aids, tuberkuloos jm eluviisitõved laastavad venekeelset rühma ulatuslikumalt. Juhtide ja direktorite hulgast, kelle puhul eeldatakse korralikku eesti kirjakeelt, vene kooli lõpetanuid nii väga ei leia. See kõik annab tunnistust inimõiguste rikkumisest: valitsus ei ole siiani taganud vene kooli lõpetanutele võrdseid võimalusi. Seega on riigil kohustus praegune nõukogude ajast pärit diskrimineeriv olukord lõpetada ja venelastele konkurentsivõimeline haridus tagada. Eestikeelse õppe mahu suurendamine 60%ni on vaid üks hilinenud ja tagasihoidlik samm õiges suunas. Nn vene gümnaasiumide üleminek eesti keelele on poliitiline, mitte teaduslik mõiste, mujal maailmas nimetatakse sellist õppevormi kakskeelseks õppeks. Eesti riigil ei ole mingit kohustust (ning kellelgi pole seda õigust nõuda) vene gümnaasiume ega isegi mitte põhikoole pidada. Seega on Eesti riik vaba leidmaks majanduslikult, julgeolekuliselt ja sotsiaalselt kõige sobivamat lahendust. Otsustega on aga kiire, sest segregatsioon ja võrdsete võimaluste puudumine vene kooli lõpetanute hulgas ei tohi jätkuda. Sellele juhtis tähelepanu oma 30. juun
i avalikus pöördumises Inimõiguste Instituut. Irooniline on Tallinna ja Narva keskerakondlaste võitlus jätkuva segregatsiooni ja diskrimineerimise eest, võiks arvata, et kõige suurem inimõigus on inimõigusi rikkuda.

Kuigi kultuuriministeerium on erisusi tööhõives ja kodanikuühiskonna osaluses märganud, on järeldus vildak: „… lõimimispoliitikas tuleb senisest enam keskenduda sellele, kuidas tagada eri rahvusest ja eri emakeelega kodanikele võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks”. Põhjus ei ole siiski emakeel ega rahvus. Eesti keele oskuse puudumine või nappus on see, mis vähendab osalemisvõimalusi ja tööhõivet ning toob kaasa kapseldumise oma keelekeskkonda.

Ka erinevad väärtushinnangud ja hoiakud on leidnud probleemina äramärkimist. Siin olevat just eestlased süüdi: pool ei puutu kuu aja jooksul kordagi venelastega kokku, veerandil pole teiste rahvuste hulgas sõpru. Lahendust nähakse eestlaste usinas tõlketöös: „Arvestades, et kaks kolmandikku venekeelsest kesk- ja vanemaealisest elanikkonnast, peaaegu kolmandik noortest ja suur osa uusimmigrantidest ei suuda eestikeelseid infokanaleid jälgida, on vaja jätkuvalt toetada muukeelsete (st nii vene- kui ka ingliskeelsete) meediakanalite, sh internetiportaalide kaudu igapäevase praktilise info edastamist, mis kajastaks seadusandlust ning inimeste argielu puudutavaid, tervise ja turvalisuse, kultuurisündmuste ja kodanikuühenduste tegevusega seotud küsimusi. Arvestades Eesti lõimumisprotsessi, on oluline jagada venekeelsele elanikkonnale venekeelset informatsiooni”.

Probleemide lahendamise sihik on ministeeriumil tõsiselt viltu. Keeleküsimustest puudub lõimumiskava algatajatel selge arusaam, see-eest nähakse tuleviku Eestit kahe keelekogukonnana, kus eestlased teistele aina tõlgivad. Ei ole osatud seostada keeleoskust ja meelsust, meedia tarbimist ja tööhõivet, osalemist ühiskonnaelus tervikliku mudeli piires. Jätkub senine joon: keele- ja haridusküsimused on kõrvalised, kuid keelefaktorit eirates on üle paisutatud naturalisatsiooni, väärtushinnangute ja Eesti ühiskonnas osalemise probleemid, mis kõik on aga tegemata haridusreformi ja omandamata eesti keele tulemus.

Ettepaneku tagasihoidlik kvaliteet on arusaadav: puudu on olnud keeleküsimuste asjatundja. Kultuuriministeerium jätkab rahvastikuministrite joont: ühelgi neist polnud keset nõunike armeed palgal ainsatki keeleinimest. Senine vindumine ja ebakvaliteetne töö ei anna alust edukale lõimumisele loota. Põlvkond hiljem on ikka osa reforme tegemata ning neid ei ole kavaski. Esialgne kavake on koostajale sobivalt ilukirjanduslik ja kunstipärane, ehk oleks konkreetne SWOT-analüüs asjatundjale käepärasem. Muide, kõige muu kõrval on uus lõimimiskava seotud HIVi, aidsi ja narkomaania ennetamise strateegiaga. Tunnen siin diskrimineerimise lõhna: kuhu on jäänud samasooliste abielud? Kui tõsisemalt rääkida, siis on kava liialt ebamäärane ja laialivalguv, sama hästi oleks võinud selle seostada kuritegevuse ja liiklusohutusega. Esitatud dokumendi põhjal tekib kahtlus, kas ministeerium on suuteline seda teostama.