Ta on Peeter Ulase ja Concordia Klari ainus laps, pesamuna, keda kasvatati oma jalgadel seisma. Vanemad olid eeskujuks, ent ei õpetanud „omi trikke” ega korraldanud kordagi pereliikmete ühisnäitust. Maria-Kristiina Ulas on portreteerinud ennast titeportreelt, asetades ennast pikali kirkavärvilisse keskkonda kui marjakisselli, suu lahti, hambad irevil, neelamas ümbritsevat maailma – „näljane ahne beebi Kiti”. Kaheksa aastat hiljem soetas Ulaste pere suvila Saaremaale. Käisid jalutamas ja askeldasid õuel, nagu ei oleks vana mändi seal kunagi olemas olnud. Kiti oli juba ammu kooli lõpetanud, tunnustatud kunstnik. 1997. aastaks küpses männijändrikust motiiv. Peeter Ulas ei teadnud eriti midagi tiivulise männiseemne küpsemisest käbis ega langemisjoone haakidest liivasesse mulda. Ta nägi oksi kui käsivarsi, mis lennates üle õue kaardusid. Elu viimasel perioodil oli loodus üks tema peamisi inspiratsiooniallikaid. Kui palju on juba mände joonistatud ja maalitud?! Elu kordab end häirimatus üksluisuses, ei ole ühegi puu ega bakteri mureks ainulaadsusega silma paista. Ent kasvu üksluine põhimõte ei korda end kunagi, ei ole igav. Põhimõtteid, üldisi asju, sõnastavad inimesed. Ei ole olemas ka üldist loodust, loodus esineb ainult üksikasjades. Igas üksikasjas on midagi kordumatut. Loodus ei filosofeeri, ent on täis lugusid. Kaks inimest, kes vana männi lugu kuulavad, kuulevad erinevat lugu. Üks inimene, kes kaks korda vana männi lugu kuulab, kuuleb erinevat lugu. Mänd ise ei räägi midagi. Tiivuline seeme küpses käbis, kukkus kasvumulda jne.
Kunstnik võttis paberi, tõmbas joone jne. Peeter Ulas ei rääkinud peaaegu midagi, mis mõtted või sündmused teda looma ärgitasid. Peeter Ulas ei filosofeerinud, ent tema pildid on täis lugusid. Ei ole olemas üldist kunsti, kunst esineb ainult üksikasjades. Päike süütab männiokste koorenarmad ja läbi ladva paistvad pilvenarmad, kunstnik hõõrub paberisse kollast ja oranži pastelli. Kuhu Peeter Ulas ei vaadanud, mida ka ei joonistanud, kõikjal hõõgus või paisutas midagi pinna all. Kui kunst kasvab nagu loodus, kui kunstnik käitub nagu mänd, siis on ka peast joonistamine joonistamine natuurist. Joonistamisest saab natuur. Nagu „Kristallid hämaruses”, mis signaliseerivad jalge all litosfääri kihtides või sajavad pea kohal stratosfääris ilma autori lendamata ja maapõue pistmata. Või säravad rauga silmades valgusega, mille iga ei oska hinnata.
