Samal aastal, kui ilmus Eduard Vilde esimene krimijutt „Musta mantliga mees” (1885), jõudsid lugeja ette „Isand Ilvese kosjakäik” ja „Ärapõlatud peigmehed”. Kaks aastat hiljem ilmus tema naljajuttude kogumik „Tallinna saladused”, millest tehti kahe aasta jooksul kolm trükki ja mida müüdi 7000 eksemplari! Seda ajal, kui raamatute müük edenes visalt ja kiratses. Edasi tulid „Kõtistamise kõrred”, „Naer on terviseks”ja „Kui sandid saia söövad”.

Vilde ja tema lugeja kasvasid koos. XX sajandi alguses hakkasid lihtsat, tögavat ja kohati labastki nalja asendama järjest enam vahedad satiirid, mis pilkasid eesti põllumeest, poliitikuid, kirikuõpetajaid ja niisama kintsukaapajaid. „Nalja sool on pilge,” tundis Vilde hästi lihtsat naljategemise retsepti. Tuhatkond satiiripala ilmus temalt kümnete pseudonüümide all: Tiiu Tasane, Rein Rusikmann Võmmkülast, Vioola Luulekaits, K. Päts Europas, Kepivere mõisa perisherra jpt.

Näitusel hiiglaslike raamatutena kujundatud stendid toovad välja värvikamad peatükid Vilde naljaloomingust. On üsna vähe tuntud fakt, et 1888. aastal ilmunud „Vigastest pruutidest” tegi Konstantin Märska 1929. aastal koguni tummfilmi, võttepaigaks üks talu Saku lähistel. 1989. aasta telelavastuse katkendit võib näha ka näituse videosaalis.

Kõrvaltvaatajaid lõbustab ka tänasel päeval endistviisi Vilde kemplemine nooreestlastega. Tema 1908. aastal kirjutatud paroodiline novell „Uuel teel” on pilge Friedebert Tuglase ja Villem Grünthal Ridala tekstide pihta. Vilde parodeerib Tuglase „Jumala saart” ja Ridala „Öö laulu” ehk, nagu ta ise kommenteeris: „„Uuel teel” oli pilge edevusele! Ainult edevusele! Neile, kes ladusid virna tundmatuid, vast ahjust võetud sõnu, et demonstreerida eneste ületavat modernsust – neile, kes haudusid apokalüptilisi arusaamatusi …”.

Muidugi ei pääsenud ka naljamees tema kulul naljategemisest, selleks pakkus tema kirev elu rohkelt ainet karikatuurideks ja följetonideks, tema kohta räägiti legende ja anekdoote. Tragikoomiline oli lugu sellest, kuidas Vildele otsiti kodu. 1925. aastal lubati rahvakirjaniku 60. sünnipäeval kinkida talle suvila koos aiamaaga. Sobiva elamise otsimine venis aga piinlikult pikaks. Nii et alles 1927. aasta lõpus sai Vilde asuda elama oma korterisse Kadriorgu – sellesse samasse kastellaani majja Roheline aas 3, kus nüüd kuni 18. juunini naljanäitust vaadata saab. Tasub kindlasti minna, pealegi pole see asi naljast üldsegi kaugel.