On üsna keeruline seda plaati mitte ühe hooga läbi kuulata, üldine emotsionaalne jälg jääb sellest „lootusrikas” ja plaat pakub ka midagi „hingele”. Lood on seejuures (vastavalt tekstivalikule ning „Sina ja mina” kontseptsiooni laiendamisele) siiski eri karakteriga, nii et ei maksa karta liigset õhkamist, sentimentaalsust, samuti mitte leierdamist ega ülearu „maavillast” lähenemist. Kindlasti pole tegu lihtsalt tekstide ettekandmisega ning mõnel pool paistab tekst olevat lihtsalt loominguliseks algimpulsiks. Leidub kergeid lõbusamaid palasid, mis ometi pole labased, tõsisema taotlusega lood on aga küllalt avarad ega keera vinti üle. Seejuures järgib muusikaline dramaturgia paindlikult sõnalist poolt, näiteks täiendades sõnalist huumorit muusikalisega.

Albumiga pole küll kaasas tekstiraamatut, mis annaks kirjandusliku taustaga üllitisele lisamõõtme, kuid otsest vajadust selle järele üldiselt pole. Veidi äraeksinuna mõjub ainuke ingliskeelne lugu „Midsummer Night”, algupäraselt Juhan Liivi „Jaaniõhtu”, mis võõrkeelses esituses mõjub hoopis teistmoodi kui ülejäänud palad ning Voorandi soorituski tundub võrdluses ülejäänuga seal kuidagi ebaloomulikum ja stereotüüpilisem (stiilis „hingestatud naisvokaal jazzansamblis”).

Mõni sõna ka kontserdist, mis minu puhul eelnes plaadi kuulamisele. Suuremates koosseisudes pole Voorand mulle muljet avaldanud mitte niivõrd häälematerjali, kui pigem selle kasutusega. Teisisõnu, hääl ise (selle loomulik tämber ja võnkumine või mis sellest helivõimenduse ja mürafooni tõttu alles jääb) pole otseselt kuulama meelitanud, kuid see, mida häälega tehakse, pluss intensiivne lavaolek, on pääsenud mõjuma küll. Kontserdil Väravatornis leidus sedasama intensiivsust ja vokaalset meisterlikkust, sisseelamist ja kontrolli all mängulisust, kuid ühtlasi hakkas tunduma, et ehk vajabki Voorandi hääl lihtsalt rohkem ruumi enda ümber – igal juhul sellist kohalolu ja puudumise eristust minul sedapuhku ei tekkinud. Kuid vahest oli asi ka selles, et emakeelsete sõnade puhul on kuulaja suhe vokalistiga vahetum ning tähelepanu rohkem verbaalsel sisul ja selle edastamisel. Nagu kontserdil ka ilmnes, on Voorandil väga hea keeletunnetus.

Voorand on ka lennukas improvisaator ja just kohapeal improviseeritud helimaastikud osutusidki esituse kõige üllatavamaks komponendiks. Siin ei saa kogu au muidugi lauljatarile anda, sest sünergiasse lisasid oma maksimaalse panuse ka Sillamaa ja Remmel, kõigil abiks efektimoodulite jada. Viimast asjaolu ei maksaks tänapäeval isegi mainida, kui sellel poleks olnud tõepoolest suur kaal: mõned ülevõimendatud ja tagasisidestatud, kordustesse lastud helikogumid moodustasid pulbitsevaid massiive, mis vokaalsest küljest meenutasid juba nt Maja Ratkje helikompositsioone, kohati aga paisusid lausa rajuks müraks. Huvitaval kombel selgus hiljem plaati kuulates, et paljud spontaanselt mõjunud „helileiud” olid tegelikult ettekavatsetud võtted, mis mõistagi on märk professionaalsusest.

Mis puutub veel improvisatsiooni ja albumi ülesehitusse, siis siinkohal üks sõbralik kriitikanool. Miskipärast on n-ö korraliste lugude vahele pikitud viis allaminutilist vahepala, mis ei täida muud funktsiooni, kui vaid hakivad üldist joont, kuid „punktiirjooneks” on neid jälle liiga vähe. Asi pole ainult selles, et mis toimib kontserdil, ei pruugi toimida plaadil – ka esitluskontserdil olid improkohad palju pikemad. Üksnes albumi viimane improlude on veidi pikem ja asisem, ent kuna see on ka plaadi viimane lugu, siis jätab see veidi „narmendava” mulje ning rikub ausalt öeldes ka mõnevõrra selle mõju, mille jätab eelviimane pala Ernst Enno luuletusele „Ja jahtund süda jäta ilmale”. Ent kuna keegi ei sunni albumit lõpuni õiges järjekorras läbi kuulama, siis võib seda ilmselt pidada pisiveaks.