Eesti juurte tippkeskus, mille meeskonda kuulub ka rühm folkloriste,1 on võtnud sihiks luua rahvastiku ja kultuuri kujunemise valdkondadevaheliste uuringute kaudu terviklikum arusaam sellest, kuidas on siinne kultuur, pärimus ja identiteet omandanud kõikvõimalike keeleliste, rändeliste ja keskkonnategurite koosmõjus oma ainulaadse näo. Alati ei ole küll lõpuni seletatav, mis on millest tingitud, kuid on üsna ilmne, et lineaarselt kulgevaid kultuurilaenusid, mida püüdis tuvastada XX sajandi alguses tooni andnud ajaloolis-geograafiline koolkond,2 on leida harva.
Iga aasta novembris kordavad Eesti meediaväljaanded üle põhilised mardi- (10. XI) ja kadripäevaga (25. XI) seotud kombed ja kutsuvad üles sanditamistraditsioone au sees pidama. Nende tavade pärimustaust on aga nüansirikkam, kui esmapilgul paistab – näiteks kadripäeva mõni haru ulatub välja Egiptusesse ja Ladina-Ameerikasse, kuid kokkuvõttes saab öelda, et meie haakuv kombestik on ühtaegu ikkagi ka siinse soomeugriliku maailmataju vili.
Püha Katariina
Nii ajaloolased, folkloristid kui ka religiooniuurijad on valdavalt ühel meelel, et Eestis käibel olev kadripäeva nimetus on tuletatud Aleksandria püha Katariina nimest. Selle pühaku puhul torkab Lääne-Euroopa ajaloolises kontekstis silma harvaesinev mõjuvõim. Kuigi Katariina elas legendi järgi ainult 18aastaseks ja paljude ajaloolaste hinnangul pole sellist isikut ajalooliselt üldse eksisteerinudki, kujutatakse teda Euroopa rahvakristluses ühena neljateistkümnest kõige abivalmimast ja väekamast pühakust ning temaga seotud kultus ei vaibunud ka pärast reformatsiooni.
Püha Katariinat on peetud tüdrukute ja neitsite, aga ka vanatüdrukute patrooniks, mistõttu on abiellumisealised neiud tema poole Euroopa eri paigus pöördunud spetsiaalsete mehelesaamist taotlevate palvetega, milles antakse kohati vägagi konkreetseid suuniseid tulevase abikaasa soovitavate omaduste kohta. Samuti on ta traditsiooniliselt tuntud kui filosoofide, tudengite ja õpilaste eestkostja – tõenäoliselt vähemasti osalt assotsiatsiooni tõttu raamatuga, millega koos on teda pühapiltidel kujutatud.
Kuna legendi järgi olevat paganlik keiser Maximinus II püüdnud püha Katariinat piinarattal hukata, on selle pühaku teine sümbol (piina)ratas, mida visuaalse sarnasuse tõttu on mitme piirkonna traditsioonis seostatud palju asisema riistapuu – vokirattaga. Ketramisega seotud tavadele ja tabudele pöörati sel päeval tähelepanu ka eesti kombestikus (nt kehtis kadripäeval ketramise keeld), ent selle puhul pole tegemist otselaenuga läänest, vaid see on juurdunud ja leidnud põhjendatuse siinses kohalikus uskumuskihistuses.3 Vaimulik ja keelemees Heinrich Göseken (1660) kirjutab oma sõnaraamatus ladinakeelset väljendit patrona ovicularum appi võttes, et Katariina on lammaste patroon, tema sadakond aastat hiljem tegutsenud ametivend August Wilhelm Hupel (1777) märgib oma saksakeelses sõnaraamatus, et Kadri on lammaste jumal. Siiski jääb kahtlus, et siin tuleks pigem otsida vihjeid paganlike kaitse- ja hingeolenditega suhtlemise traditsioonile kui katoliku pühakule. Näiteks Mulgimaal söödi kadripäeva tähistamise raames lambalaudas kanaliha ja luud maeti sõnnikusse, mõnel pool pandi pudruvaagna alla lõngakera ja pruugiti õlut – neil tegevustel on paganlike ohvritoimingute tunnused. Lääne-Eestis käisid muu hulgas ringi hanemaskeeringus kadrisandid, kelle puhul liigub mõte hingelindude analoogiale, olgugi et rahvapärases arhiiviaineses seda seost otsesõnu välja toodud ei ole.
Erinevalt muust Euroopast puuduvad Eesti pärimusmaterjalis andmed pühak Katariina appi kutsumisest edukale abiellumisele kaasaaitajana – kui üldse, siis võisid vastavasisulised loitsud ja rituaalid olla adresseeritud pühakutele Miikaelile ja Andreasele. Meie kadrisantide heledad riided ja naiselikkust rõhutav välimus võivad olla seotud nii iidsete hingeuskumustega kui ka linliku pitsi- ja satsiküllase riietumismoe üpris hilise jäljendamisega.4 Ent ka Eesti talupojakultuuri kontekstis uustulnuklikult kadrisantide riietusse sugenenud pitsid ja kübarad võivad kaudselt seostuda pärimusharuga, mis viib kokkuvõttes välja sellesama püha Katariinani. Nimelt kuuluvad Inglismaa pitsitegijate pärimusse lood pitsitegemiskunsti edendajast kuninganna Catherine’st, kelle puhul ajaloolased on järeldanud, et sellise ajaloolise kuninganna eksisteerimist ei ole võimalik tuvastada ja tõenäoliselt sai pärast pühakukultuse ebasoosingusse langemist protestantlikul Inglismaal vastavas traditsioonis algsest pühak Katariinast suuremeelne pitsikuninganna Catherine. Selle hea kuninganna meenutamiseks on terved põlvkonnad pitsitegijad pidanud kadripäeval siivsaid koosviibimisi spetsiaalsete kookide söömisega, kuid mõningatel andmetel ka meesteks maskeerunud, laialt lõbutsenud ja kõige selle käigus mööduvatele meestele frivoolselt läheneda üritanud.5
Catrina Calavera, Leetrimemm ja Hypatia
Kujutelmad sügisese agraaraasta lõppu ajastatud teispoolsuse ja inimeste maailmade vaheliste piiride hägustumisest ja nendest tõukuvad hingedega suhtlemise rituaalid tulevad aga peale soome-ugri alade esile veel paljudes maailma piirkondades. Muu hulgas on näiteks novembri alguses peetav Ladina-Ameerika surnutepüha aeg, mil on tänini tavapärane kodudesse külla oodatud lähedaste hingi kostitada ja maskeeritult ringi liikuda, eesmärgiga saada surnutelt õnnistust ja kaitset. Ka sellest traditsioonist leiame ühe Katariina nimekaimu – suure kübaraga luukere Catrina Calavera on naissoost surmapersonifikatsioon.
Pühak Katariina nimepäev võis enda ümber koondada veel muudegi suunitlustega tähistusi. Bulgaaria rahvapärases kalendritraditsioonis tuntud Katerina näiteks kaitseb Leetrimemme eest. Pühak näib olevat seal justkui kahestunud vastandlikeks naispoolusteks. Pärimuskirjelduste järgi on Bulgaaria mitmes piirkonnas olnud tavaks küpsetada kadripäeval mee või kõrvitsakeedisega pirukat ja asetada see kas katusele või mujale kõrgemale kohale, et maias Leetrimemm saaks seda mekkida ja jätaks lapsed puutumata. Teine osa taignast kasutati samalaadse küpsetise valmistamiseks inimestele, kuid osa sellest anti ka koertele kaitseks marutõve eest.6
Lääne-Euroopas on pühakutraditsiooniga haakuvaid väljundeid veel. Legendi järgi ilmus prantsuse rahvuskangelasele Jeanne d’Arcile ehk Orléans’i neitsile tema salapärases ilmutuses lisaks Neitsi Maarjale ka püha Katariina. Küllap seegi oli üks tõukejõude, mis aitas kaasa selle pühaku populaarsusele Euroopas. Lisaks on Katariina mõne autori arvates vaadeldav koondkujuna, mis põhineb rahvamälestustel paljudest naistest, kes esimestel sajanditel kristlaste tagakiusamise käigus hukati.7
Peale selle sarnaneb Katariina lugu aga ühe teise Aleksandria linna märkimisväärse naise – nimelt paganliku, kuid kristlastesse väidetavalt sallivalt suhtunud naisfilosoofi ja -matemaatiku Hypatia omale, kelle hukkasid 415. aastal hoopis ristiusu eestkõnelejad.8 Ajastul, mil naiste teadlaskarjäär oli pigem tavatu, torkab silma Hypatia dokumenteeritud erakordne pühendumus astronoomiale, matemaatikale ja filosoofiale. Ta konstrueeris taevakehade mõõtmisel ja kalendriarvutuste tegemisel kasutatavaid astrolaabe, tegi filosoofilistes dispuutides meestele silmad ette ning omas arvestatavat mõju Aleksandria linna poliitladvikule.9
On siiski uurijaid, kes leiavad, et püha Katariina ja Hypatia lugude vahel sarnasusseost otsida on ennatlik.10 Samuti väidab mõni autor, et samal perioodil tegutses Aleksandrias mitu erinevat märkimisväärse elukäiguga Hypatiat.11 Igatahes on Hypatia – võib-olla osalt fiktsionaalse, kuid siiski pigem ühest konkreetsest isiksusest inspireeritud naisena – oma sõltumatu ja põhimõttekindla loomuse tõttu, aga ka julguse tõttu astuda välja stereotüüpsetest soorollidest, olnud rollieeskujuks XX ja XXI sajandi naisõiguslastele.12 Osa allikate järgi oli ta lisaks seksuaalselt vabameelne ning pidas isegi juba abielus olles „arvukaid armusõpru“, andes sellega alust kohalike patriarhide pahameelele ja mõningate allikate järgi isegi ettekäände tema mõrvamiseks.13
Kadripäeva pühadustaju ja pidutuju
Vastukaaluks väärib märkimist, et mõne Eesti pärimusteate järgi oli kadrikombestiku soorolle ületav mõõde üpris teisesuunaline. Nimelt on üleskirjutusi, mille järgi võisid kadrisandiks käia vaid maskeeritud mehed ja naistele ei peetud sellise alpusega tegelemist sobilikuks. Selliseid tekste on siiski vähe ja siin võib oletada suhteliselt hilist kristliku moraaliõpetuse mõju.
Muus suhtes on aga meie kadripäevakombestikul pühale Katariinale omistatud kristliku vagaduse ja vooruslikkusega vähe ühist. Nimelt võib eesti kombekirjeldustest lugeda, et kadripäev andis sageli põhjust ohjeldamatuks lustimiseks, näiteks märgitakse: „Siis tantsiti mõnikord terve päev ja kõigil tervel talurahval oli siis suur pidupäev.“14 Mehed panid selga naiste riided ja eriti Skandinaaviast on kirjeldusi selle kohta, kuidas nad oma naiserolli täites naiselikke kehaosi (eelkõige rindade suurust ja puusade laiust) rõhutatult võimendasid või koketeerivalt käitusid.15 Nagu paljudes rituaalides, on ka siin ühendatud vastandpoolused. Näiteks järgmises eesti regilaulunäites käivad käsikäes rohmakas huumor ja müütilis-poeetiline pool, mis kujutab kadrisantide kui hingede tulekut kuu ja vikerkaare tagant: „Kadrid tulnud kaugelt maalta, üle viie vikerkaare, üle kuu kõvera. […] Laske kadrid sisse tulla, kadril palju paljakida, palju paljaid p*rsesida“ (Häädemeeste, 1889).
Vihje elavate inimeste ja hingede maailma müstilisele koostoimimisele ning elu ja surma igavesele ringkäigule leidub ka laulumängus, mida kadrisandid mõningate kirjelduste järgi tavatsesid mängida. Sama süžeega ringmänge on mängitud küll ka muul ajal, kuid hingedeaja perioodi valguses on huviäratav just hingesümboolika. Näiteks juba eespool mainitud pidutsemise kirjelduses on ära toodud ka nimetatud laulumängu detailne ülevaade. Esmalt vahendab see pereliikmete leinamist kujutavat osa: „Alanda, alanda neiukene – juba su isa ammu surnud! Alanda, alanda neiukene – juba su ema ammu surnud! Alanda, alanda neiukene – õed olla ju õlgile [s.o. õlgedel matmise ootel]! Alanda, alanda neiukene – vennal hauda kaevatakse.“ Selle lauluosa ajal vajus ringi sees olev „kadri“ aegamööda põrandale. Seejärel lauldi aga juba samade pereliikmete taaselustumisest: „Ülenda, ülenda neiukene – juba su isa jälle elus. Ülenda, ülenda neiukene – juba su ema jälle elus. Ülenda, ülenda neiukene – juba su õed on üles tõusnud! Ülenda, ülenda neiukene – vennad hauast välja astnud“ ning seda saatis järgmine tegevus: „Siis tõuseb kadri aegamööda üles, võtab ringi seest ühe tõise [mängija] ringi sisse ja tantsib.“16
Etnoloog Ivar Paulson kajastab oma uurimuses „soomesugu rahvastest“ tantsu kuulumist koju külla saabunud hingede vastuvõtutseremoonia juurde, kirjeldades, kuidas tšeremisside ehk maride rituaalis võttis kodu külastavat surnut kehastav elav inimene osa rituaalsest tantsust, mida hingede mälestusööl surnu lõbustamiseks esitati.17 Seega võib ühe mitmekülgse kujunemislooga tähtpäevatähistuse juurde kuuluda nii pühadustaju kui ka lihtsalt heameel koosolemisest või maitsvast roast, kusjuures tähenduskihtide tunnetamine varieerub lisaks mõnevõrra ka isikuti.
1 Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus 2024–2030.
2 Vt meetodist pikemalt: Christine Shojaei Kawan, Mõningaid mõtteid rahvusvahelise muinasjutu-uurimise kohta „Kolme apelsini“ näitel. – Mäetagused 2000, 15.
3 Vrd Mall Hiiemäe, Kadripäev. Eesti rahvakalender.
4 Samas.
5 Christina Hole, A Dictionary of British Folk Customs. Hutchinson, London 1976.
6 Albena Bezovka, Let St. Catherine Help Us: beliefs and rituals on the feast of the saint. – Radio Bulgaria 24. XI 2017.
7 Christine Walsh, The Cult of St Katherine of Alexandria in Early Medieval Europe. Ashgate Publishing, Farnham 2007, lk 11.
8 Maria Dzielska, Hypatia of Alexandria. Harvard University Press, Cambridge 1996.
9 Edward Jay Watts, Hypatia and pagan philosophical culture in the later fourth century. City and School in Late Antique Athens and Alexandria. University of California Press, Berkeley 2006, lk 197–198.
10 Walsh 2007, siin lk 10.
11 Dzielska 1996, siin lk 23.
12 Hypatia nime kannavad muu hulgas kaks feministlikku ajakirja: Hypatia: Feminist Studies ja Hypatia: A Journal of Feminist Philosophy.
13 Dzielska 1996, siin lk 16.
14 H II 41, 839/45 (1) < Karksi 1892.
15 Terry Gunnell, ‘There is Nothing Like a Dame!’ Cross Dressing in Mumming Activities Past and Present. – Cosmos 2011, 25, lk 209–217.
16 H II 41, 839/45 (1) < Karksi 1892.
17 Ivar Paulson, Hinged, vaimud ja jumalad. Ilmamaa, Tallinn 2024.
