Kumu uuel püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ on Vabaduse plats väga aktuaalne. Seda otseselt: 1930. aastatel riigi esindusväljakuna välja ehitatud Vabaduse plats on siinse kunsti tähtis motiiv. 1934. aastal valmis väljaku ääres Edgar Johan Kuusiku ja Anton Soansi projekteeritud Tallinna Kunstihoone, kus said ateljeepinna tähtsamad eesti kunstnikud. Sealt oli käepärane aknast välja vaadata ja kujutada just Vabaduse platsi, olgu siis läbi vaasi seatud lillede või üle modelli õla. Otsest riiklikku propagandat on nendes töödes vähe, kuid ka lippe või paraade näitamata on Vabaduse plats selle aja kunstis ühtaegu Eesti omariikluse ja võimu sümbol. Püsinäitusel esindab seda vaikiva ajastu armastatud pildimotiivi Adamson-Ericu maal „Lilled Vabadusplatsi taustal“ aastast 1936. 

Teistpidi on vabadusele oma platsi ehk ruumi andmine muidugi palju laiem teema. Vabariigi aastapäeva ja Kumu uue püsinäituse projektiruumi näituse „Erinevuste esteetika“ pinnal tõstatus eelmisel nädalal eriti palju küsimusi seoses tõlgendusvabadusega. Kas kuraatoril on õigus seada küsimuse alla teoste pealkirjad, kui nende tähendus on ajas muutunud? On siin tegu poliitkorrektsuse või sisulise vajadusega? Kas õigus teha vabalt eesti keelt ja kultuuri puudutavaid ettepanekuid on vaid eestlastel? Ameerika kunstiteadlane Bart Pushaw sai laialdaselt kiita, kui kureeris 2016. aastal Kumus näituse „Värvide dirigendid“. Siis oli just välismaalase tähelepanu see, mis andis Konrad Mäe ja teiste eesti klassikute loomingule tunnustust juurde. Seevastu praeguse, rassikuvandite ja stereotüüpide üle arutleva näituse „Erinevuste esteetika“ puhul on kureerija Pushaw’ teistsugune päritolu paljude meelest korraga ebakohane.  

Kunst võidab kindlasti palju, kui Eesti vabadus– ja rahvustunne ei tõuku sallimatusest.