Otsustasin hiljuti kulutada mõned head tunnid oma väärtuslikust elust sellele, et koguda kokku kõik oma avaldatud kirjatööd (õnneks on see hulk täiesti hoomatav) ja rakendada nende peal kõiki mulle teadaolevaid algelisi korpuseanalüüsi vahendeid. See tähendab, lasta arvutil vaadata, mis sõnu ma siis õigupoolest kasutan, kuidas nad kokku panen, mis mustrid korduvad, kuidas keskmisest erinevad – sest ega mina veel hästi ei tea, aga statistika juba teab! Ja igasuguseid lõbusaid asju tuli välja. Sealhulgas see, et sellal kui mahukas eestikeelsete veebitekstide korpuses on kasutatuimad omadussõnad uus, suur ja hea, siis minu pisikeses tekstikogumis troonib selles kategoorias uhkelt sõna võimalik.

Muidugi võib sellest teha erinevaid järeldusi, näiteks selle, et tundub, nagu ma kirjutaks kogemata üha mingit ühte ja sama asja – mis on täiesti võimalik. Aga kui laureaadiõigusega napsatud eneseanalüüsi osast kiiremini üle minna, siis kirjanduses ja kirjanduskriitikas peituvad võimalikkused tõesti vaimustavad mind regulaarselt. Just nende võimalikkuste igavene määramatus, mitte kunagi kindlaks teadmiseks või vajaduseks muutumine, mis aga ometi ei keela neist rääkimast ega nendega ka laiemalt kriitikaväljal opereerimast. Tekstile on võimalik eri viisidel läheneda. Tekstist on võimalik midagi näha, tekstiga kaasa minnes on võimalik kuhugi jõuda. Tekstimaailm võib kehtestada täiesti omad võimalikkused. Tekst võib teha ootamatu pöörde ja muuta neid kardinaalselt.

Mis mind aga peale võimalikkuste endi veel sütitab ja tugevalt kirjanduskriitika küljes kinni hoiab, on nende leidmiseks ja sõnastamiseks vajalik protsess. Ja et mitte nimetada seda protsessi oma maakeelse ja mulle antud kontekstis vaat et labase nimega – arvustuse kirjutamine –, tahan rääkida hoopis kaasamõtlemisest. Kaasamõtlemisest, sest mul on tunne, et siin saab kirjanduskriitika pakkuda mudelit millestki, mis on ümbritsevas elus tihti valusalt puudu.

Kui kujutleda korraks lihtsuse huvides, et mõtted on füüsiliselt olemas – see tähendab, mõtled uue mõtte ja see sünnib sind ümbritsevasse ruumi, väikesed mõtted on väikesed, suured suuremad, mõtete juurde saab naasta, neid kasvatada, neid omavahel ühendada või eraldada –, siis kaasamõtlemine on üks viis omaenda mõtteid kellegi teise omadega suhestada. See tähendab asetada enda mõtted hetkeks kellegi teise omade vahele. Kui keegi palub „mõtle minuga korraks kaasa“, palub ta – ole hea, jäta hetkeks tähelepanuta see lõhe, mis sind potentsiaalselt neid samu mõtteid mõtlemast hoiab, ja tule siia, kus mina olen. Lähme siit koos. Kuidas sulle siin tundub? Näed sa siin midagi, mida mina ei näe?

Ja kui selle kujundiga jätkata, siis võiks ju mõelda, et iga kunstiteose taga on kellegi teise mõeldud väga suur mõte – olgu siis pikalt kaasas kantud ja peensusteni lihvitud või kuskilt mõttestruktuuride sügavustest justkui ise täisküpsena välja hüpanud. Teosega kohtumine, selle suure võõra mõtte ligi laskmine, on kaasamõtlemisprotsessi algus. Vaatame siis, mis me temaga pihta hakkame! Hakkan lugema ja astun kirjaniku laotud rajale.

Iseenesest võiks selle algusega kõik ka lõppeda. Lugeja võib ju raamatu pooleli jätta või lugeda seda minimaalse pingutusega, lugeda ja kohe ka unustada – käia see võõras rada läbi ja minna seejärel sama targana koju tagasi. Aga kriitiku töö läheb edasi. Kui arvustus on toimetajale ära lubatud, pole midagi teha – kaasa tuleb mõelda nii intensiivselt, et selle käigus õnnestuks ka endal mingi omaette väärtust kandev mõte välja nuputada.

Mõtte otsimine võib käia mitut moodi. Kui raamat vaimustab, on antud väga hea start – sel juhul võivad uued ja huvitavad mõtted tekkidagi kohe lugedes. Kui aga teos eriti ei kõneta, ja teistkordsel lugemisel ka mitte, võib teekonnale kaasa võtta mõne küsimuse. Küsimused meelitavad ju ligi võimalikke vastuseid, vastused võivad aga olla väga head mõtted. Ja kui ports häid variante on kokku kogutud, siis tuleb ju parim välja valida! Äkki haakub mõni neist selle lemmikmõttega, mis mul juba ammu keset tuba ootab? Äkki lõi mõni neist mingid vanemad mõtted uppi ja ma tahaks, et nii juhtuks ka teistel?

Kui mõte on olemas, olgu ta või õige pisike, algab kõige ilusam osa. Minu mõte hakkab kaasamõtlemisest kasvama. Ta hakkab tekstis peituvaga lähedalt, sügavalt, intiimselt tööle, ta otsib omale võimalikult laia ja sealjuures õiglast kandepinda. Ta on iseseisev, aga mitte üksi. Tal ei ole plaanis teksti varjutada, aga ta ei kavatse ka ise peitu jääda, nad lähevad koos – nii nagu minnakse, kui kaasa kutsutakse. „Ma lähen välja, tule ka!“ Ega teksti teekond enam ei muutu, aga seltsis ikka segasem. Kuidas sulle siin tundub? Näed sa siin midagi, mida mina ei näe?

Just intiimset koostööd võõraste mõtetega on kriitika mulle enim õpetanud, ja eks õpetab palju ka edaspidi. Aga koostööpõld ise on kriitikast hulga laiem. Kaugele ma ikka jõuan, kui omaenda eneseküllaseid mõtteid üha suuremaks paisutan? Võib ainult ette kujutada, kui palju on maailmas mõtteid, mis vajavad julget, avatud, usaldavat kaasamõtlemist – ja kus koostöine panus oleks asendamatu. Ei mõttereostusele, jah sidususele, dialoogile ja koos käidud teekondadele! Nii et mõelgem kaasa hea kirjandusega. Mõelgem kaasa sümpaatsete, heatahtlike, normaalsete inimestega, lähedaste ja sõpradega. Mõelgem kaasa vaiksemate ja nõrgematega.

Mine tea, mis kõik veel niiviisi võimalikuks saab?

Saara Liis Jõerannale tõi auhinna Mehis Heinsaare romaani „Kadunud hõim“ arvustus (Looming 2023, nr 5).