Kolmel aastal on Sirbi autorid siinsel veerul jaganud lugejatega mõtteid, milliseks kujundada Eesti kultuuripoliitika (2018) ning milline igaühe käitumine ja millised ühiskonnas tehtud sammud ja otsused on kasulikud eesti keelele (2019) ja kliimale (2020). Märksõna ja teema on toimetus valinud vastavalt sellele, mis on õhus, samuti sellele, mille allakäik või ohustatud seisund paljudele muret teeb. Alanud aastal räägime toimetuse tahtel vabadusest, sest mullused ootamatused seadsid selle juba aastakümneid meil Eestiski endastmõistetava põhiseadusliku väärtuse paljudes eluavaldustes küsimärgi alla.
Aastatuhandete jooksul on inimkonna suured mõtlejad pillanud vabaduse kohta hulgi kuldseid mõtteteri ja keiser Justinianuse ajal hinnastati vabadus ka Rooma õiguses: libertas inaestimabilis res est. Hindamatu küll, aga vaba maailma, sh Eesti kodanikel ei paista ka poolteist tuhat aastat hiljem olevat ühest arusaama, mis loom see vabadus õieti on. Kokkuleppest pigem kaugenetakse kui lähenetakse: mis ühele sõnavabadus, see teisele vaenuõhutamine, mis ühele usuvabadus, see teisele vaimupimedus. Kuigi on teada üldkehtiv reegel, et igaühe vabadused lõpevad seal, kus algavad teise õigused, märgib selle piiri igaüks maha oma maitse järgi ning liiga tihti peavad tagajärgedega tegelema kohtud. Ka riigid ei maga ning seadusandjate tahe vabadust aina uute piirangutega ohjeldada näitab kasvusuunda. Eriti innukalt asus pandeemiat ettekäändeks tuues kodanike harjumuspäraseid vabadusi ära võtma peaaegu kõigi vabade maade täitevvõim. Pakub muidugi naudingut, kuid on vastutustundetu teguviis.
Nagu ikka, kui on probleem, aitab sellest rääkimine. Üksikisik ei saa kangelasteoga mõjutada maakera pöörlemist ega selle kliimasüsteemi. Kui aga igaühe väike praktiline nipp ohustatud väärtuse kaitseks leiab järgimist, võib summa olla sama hindamatult suur nagu vabadus isegi. Neid nippe tänavu „Vabaduse platsi“ rubriigis jagamegi.
