Kaardipakk Kaks lubab kümme korda eelkäijast parem olla. On siis või? Nagu pakend retseptiks pakub: “Kutsu esile viis äraproovitud luuletajat, lase neil viis aastat laagerduda, käsi neil kaks korda rohkem luuletusi kirjutada.” Võrdluseks saab võtta ainult eelkäija ja selle loogika põhjal tõepoolest ongi uus kaardipakk kümme korda parem. Kuna tegemist on ennekõike tootega, peab tingimata puudutama selle kõiki kasutuslikke omadusi. Nikotiinikollaste sõrmedega lihtsale turakatagujale see pakk ilmselt ei ole. Või juhul kui oleks, seisaks see ilmselt klaasi taga perepiltide ja väärisesemete kõrval. Sedapuhku on kaartide formaat veelgi suurem. Kaardid ei ole kuigi käepärased, selles osas on eelmine kaardipakk muidugi mõnusam. Bridžimängijale see võib-olla sobikski, selline noobel vidin või nii. Pealegi näeb Kaardipakk Kaks küpsem, stiilipuhtam ja atraktiivsem välja. See on trenditeadliku tarbija toode. Keskmine luulelugeja on ilmselt veidi nõutu. Kaardimängule segab vahele luulesse süvenemine ja vastupidi. Keskmise kaardimängija teeb aga nõutuks topeltpakk. Kena karp küll, aga milleks mulle kaks pakki? Ma ostan ühe paki, Tallinna vaadetega. Ühes pakis oleks paraku aga poole vähem luuletusi olnud.

Oluline uuendus Kaardipakk Kahe puhul on veel selle paksust kartongist karp, mis vihjab ilmselt ka uhketele nahkköidetes raamatutele. Viie aasta tagune kaardipakk aga lihtsalt ei püsi enam koos.

Sisu kannatab vormi all? Ei, mitte eriti. Nagu öeldud, on tegemist viie “äraproovitud” luuletajaga, enamik on viie aasta jooksul raamatuidki avaldanud ning ühel või teisel moel ära märgitud saanud. Öeldakse, et kett on sama tugev kui selle nõrgim lüli. See luulekogu on juba tootjapoolselt lülidena müügil. Ma ei ole kuulnud, et müüakse kokkupandavat ketti või lahtiseid lülisid. Selle kogu nõrgad lülid teevad asja just maitsekalt inimlikuks, mis noobli vormiga kenasti sobib. Absoluutse võidukaardi tooks siinkohal välja küll, see on Sinijärve ruutu 7 (“Tomatitaimed”):

Mul on laps ja naine. / Ja akna peal tomatitaimed. / Tomatitaimed kingin ma sõpradele. / Nood teised kaks on kingitud mulle. / Ma olen nii tänulik.//

Teadmameeste väitel sümboliseerib ruutu 7 muuhulgas ka keha ja vaimu konflikti. Kas see siin nüüd juhuslik või taotluslik on, teavad ilmselt Näo Kiriku pühamehed paremini.

Kartomantia spetsialist ma ei ole, aga see kaardipakk sisaldab heale luulekogule omaselt küllaga esmapilgul varjatud vihjeid ja vigureid ning kes teab, ehk aitabki kellegi ree peale või kutsub hoopis kurja karja. Otsesõnu lubataksegi muuhulgas ka apokalüpsist (Künnap “Maailmalõpu tiitrid“). Viidingu kaartidel on nende tähendused suisa ette antud.

Võib arvata, et autorite valik ei olnud just omaette ülesanne, vaid pigem loomulik asjade käik. Kui tohib loodusteadusliku võrdluse tuua, siis see viisik moodustab justkui anatoomiliselt korrektse ja funktsionaalse isendi. Kõik viis luuletajat on otsekui sama keha osad. Selle järgi oleks Künnap närvisüsteem, mis kogub, töötleb ja annab informatsiooni edasi. Ta loob vahedaid sotsiaalkriitilisi pildikesi või äraspidiseid nägemusi eesti eluolust, sekka krüptilisemat ja suisa apokalüptilist janti. Künnap on vilgas ja krutskeid täis, säriseb irooniast ja vaheda taju impulssidest. Sinijärv aga näikse olevat selle isendi skeletiks. Tema inimsoojad ja lihtsad tähelepanekud on kui mõistva sõbra toetav käsi õlal. Ta väljendab lakooniliselt, kuid väga täpselt inimese olemisrõõmu, hoiab n-ö kotti püsti.

Soomets on vereringe. Tema kirg ja naiselik tunnetus, haavatavus ja valu voolavad pulseerides läbi kogu keha, täiendades seda inimlikkusega. Öö voolab mind nagu vett ja seekord ei vaata ma ette vaid voolangi, tean küll selle meelepette juba täna päev maksab kätte / Sa teed haiget, tähendab ma olen elus, tänan sind. Rooste oleks lihaskond, mis paneb keha liikuma. Tema tekstid on jõulised ja lennukad (“Punkrock halleluuja”, “Põrgupõhja Uus Jürka”) ning tekstide üldise taseme ja massi suhe ületab selgelt teisi. Rooste on kaardipaki jokker, ehk kõige lõbusam esindaja, kuid enamjaolt pigem (enese)irooniline või suisa tragikoomilisena mõjuv. Viiding oleks siis n-ö katteelundkond, kaitsmaks ja hoidmaks kogu süsteemi koos. Tema kaartidel on tõsine, tihti hoiatav või suunav, elutark ja õpetlik toon. Pead taluma, hoidma hästi oma ainukest ausat auhinda – mälu . Luuletused küll katavad ja kaitsevad teisi, ent on ka armilisi ja haavatavaid. Nad ikka kusagil seal – naised, ilusad, selged. Hukatud, talumatud.

Rakendust leiab kaardipakile mitmesugust. Vormi on ja sisu ka – järelikult on tegemist hea asjaga.