Ingrid Newkirk, Gene Stone, Loomkond. Tõlkinud Elina Adamson, toimetanud Marin Vinkel. Tänapäev, 2020. 344 lk.
Lõppenud suvel ilmus eesti keeles üks esmatähtis raamat – tõlge värskelt, käesoleva aasta alguses välja antud raamatust „Animalkind“ – „Loomkond“, mille on kirjutanud ja kokku pannud PETA* juht Ingrid Newkirk ja veganist kirjanik ning aktivist Gene Stone.
Raamatu alapealkiri „Targad ja lahked loomad ja kuidas nende vastu hea olla“ annab sisust natuke aimu. Tegemist on loomaõiguste aabitsaga, kus kirjeldatakse, millised on loomad, mispoolest nad inimesest erinevad ja kuidas neid ei saa inimesega võrrelda (antopomorfism); kuidas inimene loomi kasutab, kui suuri kannatusi see neile valmistab, kuidas suhtumine on ajas muutunud ja just praegu muutumas, ja tänu kellele on muutumas. Loomset toitu süüakse vähem – suundumus süveneb aeglaselt tõusvas joones –, loomsetele materjalidele otsitakse alternatiive, loobutakse kulukatest ja tihtipeale mõttetutest loomkatsetest, eriti kosmeetikatööstuses, aga ka ravimite tootmises. Suures osas raamatust kirjeldatakse, mida saab ise teha, et loomi vähem ekspluateeritaks. Kes ei ole midagi loomade kannatustest ja loomaõigustest lugenud, siis lugege just seda raamatut, aga ega see kerge lugemine ei ole: kõrvuti kirjeldustega loomade imelistest omadustest ja võimetest on kirjas neile põhjustatud kannatused laborites, põllumajanduses, filmimaailmas, rõivatööstuses jm.
Kritiseerijad on aabitsale ette heitnud vähest faktipõhisust, liigset moraliseerimist ja esituslaadi kuivust. Tõepoolest, mõnes kohas on kirjutajate tülpimus mõttekaaslasele tajutav, kindlasti on nood kaks suuremat osa loetletud faktidest aastakümneid tüdimuseni korranud. Ja moraliseerimist on loomaõiguslastele alati ette heidetud, midagi peab ju ette heitma neile, kes räägivad ja kirjutavad näiteks sellest, miks eluslahkamine pole seda väärt ja miks. Veelgi enam – lugejale võib koita, et temagi peab oma elus ümber hindama suhtumise loomadesse, hoiakud, tarbimisharjumusedki. Mis puudutab faktipõhisust, siis tundub, et linke on raamatus selguse mõttes tõesti vähem kui mõne etoloogi omas, aga faktid sellest ei muutu. PETA-le omaselt on mõni tõik küll kirja panemata jäetud, näiteks loetakse üles kõik moekunsti suurnimed, kes on viimasel paaril aastal karusnahast ametlikult loobunud, aga jäetakse ütlemata, mis organisatsioon selle taga on – Fur Free Alliance (Karusnahavaba Liit) –, aga võib-olla polegi see lugejale kuigi tähtis.
Raamatu tagaküljel seisab, et viimastel aastakümnetel on tehtud vapustavaid avastusi, kui intelligentsed, empaatilised ja suhtlemisaltid on loomad – inimkonna kõrval ei elutse loomastik, vaid loomkond. Inimene teab ju ammu, et linnud lendavad, nahkhiired navigeerivad, vaalad laulavad ja kalad tunnevad valu, aga hoiakud püsivad visalt.
* PETA – People for Ethical Treatment of Animals, mittetulundusorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest
KADRI TAPERSON
Ülev Valder. Ülevuses. Esoteeriline Eesti. Dokumentaalromaan ja mõned pitoresksed jutud. Intuitiivteaduste Kool, 2020. 244 lk.
Ingvar Luhaääre 2020. aastal ilmunud teosteploki üks osake, mis idee poolest pole ju halb. Kuigi dokumentaalromaani imiteeriv ja läbi komponeerimata tekstimassiiv pole küll vormiliselt kuigi mõjus, siis mõte tutvustada road trip’i formaadis Eesti uue vaimsusega tegelejaid on igal juhul huvitav. On kahetsusväärne, et need kirjeldused jutustaja mürgise ja subjektiivse häälega paljuski tühistatakse, nii et kõlama jääb ainult üks suund – ka Luhaääre enda maailmamõistmise keskmes olev tantrabudistlik filosoofia, mis autori veendumust mööda tähendab usuelu ja armuelu kokkusaamist suurima ülevuse kogemiseks. See idee läbib kinnismõttena ka raamatu teise poole novelle, jutte ja jutukesi, mis mõjuvad taas visandite või mustanditena ja milles jääb puudu nii sündmuste kui ka karakterite arendamise kvaliteedist. Ideed iseenesest oleksid jälle üsna huvitavad, kui nad ei oleks nii pretentsioonikad: seal on Uku Masingu kaotsiläinud juttude võimalikud rekonstruktsioonid, seeria balti pastorite eksperimentaalsetest katsetustest usu ja armuelu ühendamisel, alternatiivajaloolisi visandeid jms. Tegemist on kergel käel ja natuke lihtsameelselt kirja pandud kentsakate poolpajatustega, mida oleks suurema süvenemise ja natuke keerulisema kompositsiooniga olnud võimalik arendada värskeid teemavaldkondi ja mõtteviise tutvustavaks moodsaks ilukirjanduseks.
JANEK KRAAVI