Tõnu Õnnepalu iga teos väärib põhjalikku käsitlust, aga alati ei pea selleks, et sisukat raamatut esile tõsta, kulutama palju sõnu. Õnnepalu „Udu“ on tummine lugemine, „innustav ja hariv“ nagu ajakiri Edasigi, kus enamik kogumiku artikleid algselt on ilmunud. Nendin siinkohal, et kaasatud on ka mitu muis väljaandeis ilmunud artiklit, mistap pean „Udu“ ametlikku kaaneteksti pisut eksitavaks.
Ametlikus kaanetekstis on kasutatud ka autori tsitaati, kus ta ütleb, et ei taha (oma kolumnides) midagi tõestada: „Räägin asjadest, kus midagi tõestada ei saagi, sest tõesti, kolm neljandikku on udu.“ Õnnepalu on seda märkinud sõja ja poliitika üle arutledes, mis ongi ehk kogumikku läbivad teemad, samuti vabadus ja rahu, kuid need märksõnad ei mõju domineerivalt. „Udus“ leidub ka näiteks hulk arvustusi väga mitmepalgelistele teostele: vaatluse all on prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ raamat „Changer. Méthode“, Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed“, Inna Leitsalu „Piiritu igatsus“ (Nikolai Baturini kirjad), Andrus Kasemaa „Ema tuba“, Juhan Maiste „Eesti mõisad ja lossid“, Lauri Sommeri „Toome tuled“ ja Thomas Bernhardi romaanid, juttu tuleb ka Jaan Kaplinski ja Ernst Enno luulest, maale kolimisest, linna needusest ja muust. Tagantjärele on kõige eredamalt meeles ühekorraga kõige ajalikum ja ajatum essee, väga isiklik mõtisklus „Vanadus ja surm“. Kogumiku lõpetab intervjuu.
„Udus“ on põgusalt juttu raamatupääste missioonist: näiteks õngitseb autor rahvaraamatukogu ukse taga väljasaadetute kastist bibliofiilse harulduse, Henry David Thoreau „Waldeni“. Arvan, et Õnnepalu „Udu“ sinna kasti kunagi ei satu. Kui mõtlen aga omaenda raamaturiiulite praegugi vältavale suurkorrastamisele, siis viimasena on jäänud oma saatust ootama just arvukad artiklikogumikud. Mis neist saab?