Rahva Raamatu pealtnäha lobe suvetoode osutub sisukaks teoseks. Sandra Jõgeva kolmanda raamatu pealkirjas mainitud aasta „0“ prototüüp on äratuntavalt aasta 2020, mil vallandus pandeemia ning Eesti Kirjanike Liit kuulutas välja romaanivõistluse. Pöördelistele sündmustele reageeritakse sageli luuletamisega, nägime seda kas või kahe aasta eest kevadel EKREIKE koalitsiooni sõlmimise järel ja niisamuti mullu kevadel koroonaviiruse Eestisse jõudes. Siinses proosas on COVID-19 seni pigem alakajastatud, rääkimata romaanivõistluse käsitlemisest. Sandra Jõgeva panust ei maksa alahinnata, seejuures mõjub heas mõttes ootamatult autori humoorikas, et mitte öelda halastamatult (enese)irooniline lähenemisnurk. Näiteks otsustab „Ühes päevas aastal 0“ kirjanike liidu romaanivõistlusest osa võtta joodik Mari, kellele saavad aga nõutud 200 000 tähemärki saatuslikuks. Tõsised on teisedki raamatus käsitletavad teemad: inimkaubandus, vaesus ja üksildus. Jõgeva teose kõige mõistlikum ja empaatilisem tegelane on domina Katrina, kelle amet sadomasosalongi pidajana eeldab ju õigupoolest empaatia allasurumist. Katrina langemine aferisti lummusesse mõjub viimaks ebausutavalt ja valmistab pettumuse. Tegelaste psühholoogiline kaar jääb teoses üldse nõrgaks. Nagu vahel teatriarvustustes öeldakse: pigem on kujutatud tüüpe, mitte karaktereid.

Kui nüüd veel teaks, mitu tähemärki sisaldab „Üks päev aastal 0“! Kas lugesin romaani?