Nimetu saksa linna (Dresdeni? Hamburgi?) pommitamist n-ö seestpoolt filmiva, s.t klassikalises modernistlikus laadis kirja pandud romaani vähem kui 200 leheküljel esitatud tegevus leiab aset tunni aja jooksul. Tunni- ja päevatroop kui modernistlikku kunstitunnetust mudeldavad võtted sisaldavad korraga müüdi suhtelist mõõdet ja reaalset mõõdetavat aega, igavikulise ja ajaliku koos toimivat esteetikat. Teksti tasandil tähendab müüdilisus ohtraid, aga mitte pealetükkivaid viiteid piiblile, alates Aadama ja Eeva üleastumisest, mis on esitatud romaani sündmuste tasandil vägistamisena. Ohtralt on inglisümboolikat ja läbivalt muidugi ilmutusraamatu allegooriat. Jutustamisviis tuletab alguses meelde Christopher Nolani „Dunkirki“ modernistlikku võtet esitada lugu vaheldumisi kolmest perspektiivist (maal, merel ja õhus toimuv). Samamoodi eristatakse „Kättemaksu“ alguses sümboolne vertikaalne ruumimõõde (taevas ja maa peal, surnuaed – pommituslennuk, kelder – katus), mis sulab tunni aja jooksul ühte suurde tuletormi kokku. Pidevalt katkevaid sündmusliine ja tegelasi on kujutatud minimalistliku, epiteetide ja ümberütlemiste poolest vaese, täpse, neutraalse ja lihtlauselise stiili vahendusel. Fragmentaarsus on modernistliku narratiivi tunnus, kuid edastab hästi lahingu­situatsiooni häiritud aja- ning ruumitunnetuse. Kunagi manifesteeris sellesarnast moodsa lahingukirjelduse poeetikat Filippo Marinetti, aga siin ei ole keelelisse äärmusse mindud – ning muidugi puudub ka futuristide sõda õilistav paatos. Teksti on kõigele vaatamata raske lugeda, sest domineerib kirjeldus imimkehade vägivaldsest kokkupuutest betooni, metalli, klaasi, tule ja hapnikupuudusega. Nii vahendab autor aga väljendamatut sõjaõudust, igasuguse lootuse, tahte ja tuleviku hääbumist. Väga suur väike romaan.