Mara Koppel. Ema süda. Õli, lõuend. 2006.Repro 

Mara Koppeli näitus “Suhtlus” Hobusepea galeriis 12. I – 22. I.

Mara Koppeli tööd püüavad edasi anda dialoogi eri vorme ja samas ei tee seda. Tegemist ei ole sõjakate sõnavõttudega, pigem on kajastatud mõtiskelu noorele kunstnikule oluliste inimeste ja nähtuste üle. Need tööd on lakoonilised ja väljapeetud. Koppel maalib kohati ehmatavalt otse ja vigurdamata. Portreteeritavad mõjuvad kuidagi ebamaiselt ja eemalviibivalt: tundub, et dialoogid on välistatud või et nendest saavad sujuvalt monoloogid. Kui võrrelda portreteeritavaid kunstniku aastataguste Vaala galeriis eksponeeritud portreedega, siis viimasel näitusel kujutatud inimestesse on maalitud rohkem verd, liha ja luud. Minimalistlikule taustale asetatud äraolevate ilmetega tegelaste, sh ka autori enda tegemised on tähelepaneliku pilgu all. Kunstnik üritab seeläbi justkui ikoonistada eksistentsialistlikke probleeme.

Inimestega suheldes tajume nendest hoovavat soojust. Koppeli töödel kujutatud tegelased ei kommunikeeru. Kunstnik lubab vaatajal jälgida eneseotsingut, kuid välismaailmaga otsesest suhtlemisest ei saa rääkida, loomulikult eeldusel, et suhtlus eeldab loojast väljaspool asuvat eesmärki.

Koppel harrastab tähenduslikku üleküllust, mis sedavõrd tõsiste teemade puhul (“Psühhoterror”, “Ema süda”, “Palve”, “Sugulus”) võib tunduda kohati ehk liigse mängimisena. Enamikule Koppeli põlvkonnakaaslastele “kohustuslike” keerukate koodide mittekasutamine ja püüdlus kaalukaid teemasid selges keeles esitada on aga igatahes tervitatav.