“Väike Vera” oli kui hüpe tundmatusse, Natalia Negoda jaoks kujunes see uskumatuks lennuks ühest sotsiaalsest formatsioonist teise. Kui filmi alles vändati, oli ta lihtne nõukanäitleja, kes ööbis koos kurnatud kinogrupiga provintsilinna võõrastemaja Spartak spartalikus numbritoas ja einestas sööklas, peos kuivatamata alumiiniumist kõver kahvel, taldrikul maitsetud makaronid hakklihaga. Juba pooleteise aasta pärast aga serveeris Kesktelevisioon teda külalistähena Oscari tseremoonial, briljantides ja hiilgavas tualetis. 1989. aasta mais figureeris ta efektselt Playboys, muutudes kodumaal ühekorraga kirglikuks kadestamis- ja mustamisobjektiks. Ameerikas linastunud “Vera” sigitas sagina, kogu reklaam oli fokuseeritud ikka sellele seksile ühiselamus. Pasundati: film tõestavat lõplikult ja lihalikult, et ka vene naine on rindadega olevus.

“Väike Vera”, mis oli kvintessents režissöör Vassili Pitšuli, tema stsenaristist naise Maria Hmeliku ja Natalia Negoda ühispüüdlustest, jäi näitlejanna karjääri tipuks. Teda filmiti hasartselt veel mitmel korral kodus ja USAs, ent see oli inerts. Abiellunud vene emigrandist majandusmehega, suundus ta elama Los Angelese, läks siis teadagi mehest lahku ja eemaldus tasa ka filmikunstist. Ta on tunnistanud: hetkest, mil ta harjus mõttega, et on aina vähem seotud kinoga, oli ta vaba ja õnnelik.

Negoda jäi viimaseks nõukogude filmidiivaks. Nõnda kui Gorbatšov jäi viimseks nõukapresidendiks. Ajaloopöördel mõlemad laineharjale paisatud, vajuvad nad nüüd aeglaselt unustusse. Nad olid vaid instrumendid fataalia tujukais kätes. Gorbas polnud Stalini mastaapi ja Negodas Mordjukova võimsust. Tänapäine maailm ei vaja siirast seksi, vaid purskavat pornot.