Küsimärk püsib (ja üha painavamalt) dilemmal: kunst ja meelelahutus. Ehk siis on mure: kas teatrid ise (koos riigiga, ehk ministeeriumiga) suudavad vastu panna tendentsile muutuda kunstiasutusest tootmisasutuseks? Ohumärgid torkavad juba silma. Teater on muutumas tooteks (kaubaks), mis tuleb võimalikult tulusalt maha müüa. Seda tajuvad tegijad ise (lugege või siitsamast meie teatrijuhtide lühimõtisklusi), tunnetab ka teatrikriitika (paraku enamasti vaikimisi ? üha rohkem lavastusi jääb lihtsalt arvustamata). Kui kunstinõudlikum publik selle ära tabab (võib-olla on ka juba tabanud?), siis pöördub ta teatrist ära (võib-olla on ka juba pöördunud?). Teatrite uus rahastamisskeem ei näi vähemalt esialgu küll see imevits olevat, mis teatri kaubastumisele pidurid peale paneb.
Kuidas reflekteerib teatripilti meedia? Esimeses järjekorras võtab ajakirjandus teatrit ikka kui võimalust ületada uudiskünnis: kõik vähegi skandaalihõnguline korjatakse üles ja võimendatakse lugejale ?meelepäraseks?. Fakte ei kontrollita, vaid tõlgendatakse. Probleemi ei süveneta, taustu ei uurita. Suured pildid ja löövad pealkirjad. Teatrist luuakse endale (väljaandele) meelepärane kuvand. Asja kurvem pool on see, et meie kahest päevalehest on kadumas (ausam oleks vist öelda, et kadunud), tõsiseltvõetav teatriarvustus. Asemele on tulnud etteantud formaadi täitmine (mis vahel on muutunud koolikirjandilikuks näidendi ümberjutustuseks) või vastutustundetu muljendus. Teatriarvustusi kirjutavad lehtedes enamasti palgatöölised ja siis nad teevadki seda kui palgatööd. Pilt on üksluine ja ajapikku üha vähem lugema kutsuv. (Kahjuks käib see ka teiste kaunite kunstide kajastamise kohta.)
Mis veel? Üha enam on rääkima hakatud lavastajakutse devalveerumisest (Jaak Allik nimetas viimases TMKs lavastajaid avameelselt juba lihtsalt ?tekstide lavaleseadjaiks?). Lavastajaid meil justkui on (lavastajate liidu liikmeid on 79! ), aga jäämäe tipus on ikkagi kuidagi hõre. Huvitav, millal näitlejad mässama hakkavad?
Küsimärke on veelgi. Aga tahaks ju lõpetada positiivselt. Meie teatrite külastatavus on juba mitu aastat ületanud miljoni külastuse müstilise piiri. Kas see number pole väärt, et selle nimel pingutada?