Jan E. Uuspõld, inkvisiitor ja paavst.

Mart Kivastik, ?SAVONAROLA TULERIIT?. Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu. Osades Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Tõnu Kark, Mirtel Pohla, Riina Maidre, Kaie Mihkelson, Martin Veinman, Margus Prangel, Sulev Teppart, Anti Reinthal, Tiit Sukk, Hendrik Toompere jr, Tõnu Aav, Raimo Pass, Mari Lill ja Ott Sepp.

Teater kui teater, elu kui teater, teater kui elu ? need võtted on banaalsuseni ammendunud. Raske on olla originaalne ja palju ei üritatagi. Enamasti on metateatraalsed katsetused primitiivsed (eriti siis, kui vähegi tõe väljaütlemiseks läheb) või krüptilised (ja seeläbi igavad, sest mängu võtit ei saa kätte).

?Savonarola tuleriidaski? on nii palju kulunud ja kohe esmapilgul tüütuid elemente, et nende kuhjumine äratab iseenesest huvi: mingi põhjendus pidi sellel ju olema, kolm tarka eesti meest Toompere, Kivastik ja Õunapuu ei hakka end niisama lolliks tegema. Võib-olla ei tulnud välja, aga võib-olla on see lihtsalt banaalsuse varju jäänud?

Kui pinnapealseks jääda, saab Õunapuust kõige paremini aru. Kiriku ründamine on tema võte (ta on selle vist isegi patenteerinud) ning Savonarola teema juures on see, kuidas öeldagi, nii loogiline, et tundub, nagu Toompere kasutaks Õunapuu vastalisust lavastuse juures kui märki. Kivastikule on see tellimustöö, kus ta lavastaja poolt ette antud paradokside rägastikku nõelub vahele ikka oma teema, mis talle tegelikult korda läheb: inimene, armastus, õnnelik elu.

Toompere meeleseisund on selle lavastuse juures nii kindel, et kui ta ka ise päris kõigest pole aru saanud ja pole päris kõike suutnud (ja tahtnudki) teistele arusaadavaks vormistada, siis on ta ikkagi midagi tabanud, mis ei luba lavastust ebaõnnestumiseks nimetada. Aga kui lavastust mitte laita, kuidas seda siis kirjeldada?

 

Vastandumised

 

Iseenesest on commedia dell arte ja müsteeriumi võttestiku segamine hea mõte, kuid mõttetu tundub võrrelda enda ja ?Savonarola? autorite kirjanduse põhjal kujunenud ettekujutusi keskaja ja renessansi teatrist, lahata vanade ?anride sümbioosi õnnestumist. Siin ja praegu on Eestis hea teater ja halb teater, st professionaalsetele kunstikriteeriumidele vastav meelelahutus (mida tehakse enamasti professionaalses teatris ja riigi raha toetusel) ja halb meelelahutus, palagan (enamasti riigi poolt doteerimata ringreisiteater ja halb telekoomika). Toompere lavastus arvestab näiteks rollijaotuses sellegagi, Jan Uuspõllu valimine paavsti rolli rõhutab nn madalat ?anri (palun vabandust näitleja ees, aga sellised on olnud tema viimase aja tööd), ja vastupidi, Mait Malmsteni valimine Savonarolaks kannab Malmsteni ?positiivse sära?, mis teatriloos ja

-kriitikas on kümne aastaga kehtestatud, üle ka lavastuse nimitegelasele.

Peategelasest. Girolamo on sünnist saadik kuulus. Tema ristsetele tuleb ka kolm kuningat: Bertolucci, Visconti ja da Vinci. Nad kingivad tavalises peres sündinud poisile imelisi asju (filmikaamera, ?Mona Lisa? maal). Lapse kehalt leitakse 3000 geniaalsuse märki. Girolamo on väljavalitu, imetletud kogu Firenzes. Tema vanemad vennad on kadedad ja lähevad sõjaväkke.

Valitseja Medici maailmas on poiss aga tundmatu, tühi ja kõlbmatu, sest ta on vaene, Girolamo ei kõlba tema tütrele. Poiss läheb kloostrisse ja vastandub kogu süsteemile, nullides niimoodi haiget teinud rikka-vaese vastanduse. Kui ta hiljem kutsub üles oma vara laiali jagama, nivelleerib ta oma vastasseisjad täiesti. Kas siis üldse mingit vastasseisu jääb, kui kõik on võrdsed? Tundub küll, ehkki mitte klassikaline ega varanduslikult eritletav. Girolamo Savonarola räägib võrdsusest, kuid tunneb end selles süsteemis väljavalituna, sest tema on orienteeritud ?kõrgele?, teised ?madalale?. Tema näitab teed, tema teab, tema saab teised kaasa kutsuda.

Lavastuse lõpuminutiteni tegeletakse madaldamisega, eelkõige tõmmatakse vesi peale ?rutiinselt kõrgele?: religioonile, pühadusele, paavstile, armastusele. Religiooni kasutab röövlikamp ära raha kokkuajamiseks, pühadus on rüvetatud (kui ta kunagi oligi püha), paavst on kõige suurem pätt, armastuse asemel on vaid saamahimu, himurus ja kiire rahuldus. Samas ? uus paavst on asunud eelmise poolt loodud süsteemi, uus ei saanudki olla teistsugune kui eelmine. Savonarola paatos oleks sellele vastanduda, kuid päriselt ta seda ei suuda (alles päris lõpus, jah, temale pannakse tuli otsa, mitte ei tõmmata vett peale, see on ka vastandus). Aga ta näeb seda madaldumist, kardab seda (nagu noor lavastaja, kes ei taha kohvikusse minna, sest seal on purjus kuulsad näitlejad), vajub selle all küüru.

Ainukestena on ?kõrged? ema ja tüdruk. Savonarola jääbki nende kahe vahele, poolele teele, emast sündinud, tüdrukusse jõudmata. Ehkki Girolamo tüdrukust loobub, jääb kättesaamatu eesmärgiks. Ja et tüdruk lavastuse maailmas üha enam dematerialiseerub, muutudes lõpuks ingellikuks jutustajaks, võib Savonarola arengut kujutada diagonaalina aja ja püha koordinaatteljestikul: mida ajas edasi, seda pühamaks ta muutub (ja selgusetuks jääbki see, kas oma välise rollisoorituse, vagamehe rolli täitmise või kättesaamatu tüdruku pühalikustamise abil). Veel edasi minnes: tema teguviisi saab põhjendada ka pideva esinemisega sisemisele publikule, ?tüdrukule südames?, kui piinlikult väljenduda. ?Näed nüüd, milline ma olen. Kannatused sinu pärast on mind nii kaugele viinud. Aga nüüd olen ma sisemiselt tühjaks põlenud. Nüüd olen ma sinust vaba? ? räägib väike Savonarola suure Savonarola sees.

 

Kompromissitu kehastamine

 

Kes ma olen? Kas ma olen see, kellena ma töötan, või olen see, kellena mind sõprade ringis teatakse? Või olen see, kellena kehtestan end magamistoas? Või on tähtis see, milline on väljapoole suunatud pale, maine, kuvand meedias, reiting rahva seas, eneseteostusvõimalused poliitikas, tegutsemisvõimalused üldse (st kas minust üldse kunagi midagi tegelikult sõltub), milline on minu kordasaatev potentsiaal?

Kui teine rohkem lahti kirjutatud tegelane paavst on oma rollis ?tööl?, st ?on tegelikult ikkagi inimene? ehk võib soovi korral endast välja astuda, siis Girolamo on oma ameti, selle kompromissitu kehastamise vang. Paavst on toatuhvlites ikkagi inkvisiitor edasi. Tal on taganemistee, oma mängud, oma perverssused, mis nähtavasti on vahelduseks paavstiks olemise koormale.

Savonarola on täielikult oma rollis, ta on taganemistee ära lõiganud ning, mis peamine, ta usub ise ka, mida ta teeb, ta ei kahtle nagu paavst. Sellises olukorras on ta lavamaailma rollimängus kergesti haavatav, ta ei põgene ujudes, kui tal tiivad kõrvetatakse.

Iseäranis kurb ja kummaline on Girolamo jumalatu pöördumine ja jumalatu usk ja kasinus. Ajend pöördumiseks on solvumine, mitte kutse. Üleskutse kasinusele ja varade laialijaotamisele on mõttetöö vili, mitte ilmutuse elluviimine. Ta tõesti usub, aga eelkõige iseenda ilmeksimatusesse, sest tal on 3000 geniaalsuse märki. Kui ta on oma ?ametisse? sattunud, siis järelikult on tal ka mõistust ametikohaselt õieti talitada. Järelikult on see, mida ta räägib, õige. Järelikult on see, kuidas ta mõtleb, õige. Kui ta juba kord on pühamehe rollis või ametis, siis järelikult on see jutt, mida ta ka ei räägiks, õige, sobiv, püha. Iseenesest.

See on totaalne sisseelamine, ümberkehastumine, mis heidab halva, ?teatraalsuse ja tühja tseremoniaalsuse varju? reglementeeritud süsteemile, paavsti religioonile, kus samuti on kõik trumbid pandud ühe inimese ilmeksimatuse kaardile ? ning see inimene on niisamuti oma ilmseksimatusse rolli ehk ametisse valitud ehk esile, välja tõstetud. Siinkohal võib tõesti igaüks fantaseerida eelreklaamis välja hõigatud päevapoliitiliste paralleelidega?

Nii kahtlustabki paavst, kes oma tegelase tagauksest sisse-välja käib, et Savonarola on tõeline, päriselt ilmeksimat
u ja ?temast enam väärt?, ?ei tee teaatrit?, ei müsteeriumi ei palagani, vaid on täiesti üks oma rolliga. Järelikult tuleb ta kõrvaldada.

Savonarola tuleriidas põlesid ilusad asjad, luksus ja kunst. Viimaks Savonarola ise ka ? ta oligi ju iseenda kunstiteos ja sellisena jumala ees isekuse vili, tühine. ?Savonarola tuleriidast? jäi üht-teist alles. Pole paha!

Kui palju seda kõike lavastusest välja võis lugeda ja palju on sellest artiklist ?kunst?? Panin kodus artikli põlema. Tuhkagi ei jäänud alles.