Ainult padunaiivne inimene võib arvata, et Hirohitost (Issey Ogata) tehtud kunstiline üldistus vastab mõne protsendi ulatuseski tõele. Hirohito ei olnud kahjutu tossike. Mõne ajaloolase arvates andis imperaator ise soovitusi 1941. aasta üllatusrünnaku aja ja viiside asjus. Just mõni kuu enne neid sündmusi ootasid keiser ja tema kabinet Saksa allveelaeva U-234 560 kilogrammi uraanioksiidiga.
Mängufilm ?PÄIKE? (?Solntse?, Venemaa-Itaalia-Prantsusmaa-?veits, 2005). Re?issöör Aleksandr Sokurov. Osades Issey Ogata, Kaori Momoi, Shirô Sano, Robert Dawson, Georgy Pitzhelauri jt. Linastub kinos Sõprus.
Sokurov on teada-tuntud tumeroheliste-tumehallide toonide pastellija. Harilikult liiguvad tema teostes diktaatorid unenäomaastikel, millest nad ise ka aru ei saa. Nüüd on meister eriti kurva teema ette võtnud. Jaapan sai ilmasõja ajal karmilt lüüa, sest ei suutnud omale leida paremaid liitlasi. Keiser Showa-Tenno (Hirohito, 1901 ? 1989) osa selles on tänapäeval juba enam-vähem välja selgitatud. Olgu siinkohal antud mõningaid filmi võtmeid.
Hirohito loobub oma jumalikust päritolust. Nüüdsest ei lase ta enam kammerteenril endalt vesti seljast võtta. Teener ei suuda seda uskuda: kogu aeg on saanud ja nüüd enam ei saa! Teenrile on kõige olulisem kordamine: isegi kui Hirohito ei ole enam jumalik, tuleks tema ukse taga passida, kuna kusagil saab ju ikka abiks olla. Asi on selles, et jaapani kultuur on väga retrospektiivne: mis kunagi tehtud, on õige ja seda võiks lõputult korrata.
Jumalaid silmast ja ninast
Imperaator otsib oma kehalt jumalikke märke. Enne pojale kirja kirjutamist leiab ta oma näpuotsast pisara. Jaapani klassikalises luules on pisaral omaette tähendusväli. Olulisem on pisar mikado kontekstis: mikado on absoluutselt ülim, päikesejumal Amaterasu järglane ja saadik, kelle sõnavõtud muutuvad kohe sakraaltekstiks. Müütilise ajastu eepilises tekstis ?Kojikis? (A.D. 712) sünnib seesama päikesejumal surnuteriiki sattunud algjumalanna Izanami silmast. Seega on oluline ka Hirohito silm ja filmis on see samuti nii.
?Kojiki? annab meile ajas lõputu ringkäigu, mis täidab ennetega kogu Jaapani ajaloo. Ühest silmast sünnib päikesejumalanna Amaterasu ja hakkab valitsema taevaavarusi. Ninast sünnib äikesejumal Susanoo, temale saavad mereväljad. ?Päikesest? näeme, et ministrid tulevad keisrile, kunagiste jumalate järeltulijale, sündmustest ette kandma. Sõjaminister lahistab nutta: ta peab end süüdlaseks selles, et Jaapani truud pojad hukkuvad. ?Silmajumalanna? Amaterasu ei kaitse teda. Mereminister on aga rahulik, sest tema selja taga seisab äikesejumal, kes kord ninast sündinud ja kes valdab vabu vetevoogusid: inimtorpeedod ja hävitajad Jaapani meres tegutsevad täiesti vastast halvavalt. Jumal kaitseb Nipponi merevälju. Pealegi teab mereminister, et kusagil ookeani kohal on noored mehed, peas valged sidemed, millele on kirjutatud ?võlg?.
Need mehed lendavad keset oma masina tõusva päikese kujutistega tiibu ja USA sõjalaevast, mida nad pikeerivad, tõuseb veel ainult lööklaine ja sitapuru? Ainult Hirohito on täielikult elust võõrdunud, ta uurib lihtsalt merekrabisid.
Nagu vana raudteelane, tallab Sokurov selle filmiga täiesti etteantud rööpail. ?Moolokis? kuulsime surmaks valmistuva Hitleri lõputuid arutlusi, ?Sõnnis? nägime maailma absurdsust hullu Lenini silmade läbi. Sokurovi tegelased on enamasti alati vaiksed ja nende tegutsemist näeb otsekui läbi uneloori. Igatahes mind vapustas stseen, kus keiser tuleb oma residentsist välja ja Ameerika okupandid ei pane teda algul tähelegi, nad püüavad kurge, nimetades teda imelike nimedega. Auto tuuakse ette ja valitsejale öeldakse lihtsalt: hüppa sisse. Täielik vaikus, ainult kurg kisab, jaapani uskumuste kohaselt on tema sees kunagi lahkunud sõdalaste hinged.
Konserveeritud krabi ei vaata Hirohito samuti mitte niisama. Krabi on jaapanlastele kurjade vaimude eest kaitsev amulett. See on nõnda alates Heiani ajastu lõpu kodusõdadest, mil Taira sõdalassuguvõsa armee vaenlase eest põgenedes merre kadus. See armee muutunud krabideks ja sellest ajast saati usuvad tõusva päikese maa pojad-tütred, et krabi tagakeha meenutab inimese nägu.
Pühenduva vaimuga ühiskond
Seda filmi ei saa käsitleda kui religioosse ja mittereligioosse ühiskonna kokkupuudet. USA ühiskond on muutunud padureligioosseks alles viimastel aegadel, aga karistava ja andestava Jumala mõiste on Jaapanis alati suhteliselt arusaamatu tundunud. See ühiskond polegi mitte religioosne, vaid pühenduva vaimuga ühiskond. Siit tuleb otsida ka Jaapani majandusime põhjuseid. ?Päikeses? liigub Hirohito mööda oma kindlustatud residentsi kasematte. Enne jõudmist trepile, mis viib ta laboratooriumisse, annab ta mõõga teenrile (mõõga võtmine isandalt on samuti reglementeeritud rituaal). Ta selja taga tunnimeeste juures paikneb aga juba moodne korrapäraselt vilkuv valveseade. Nii et majandusime on jõudnud selleks ajaks juba ammu mikado residentsi! Kas me nägime midagi sellist ?Moolokis? Hitleri pelgupaigas? Ei näinud.
Muide, ainult padunaiivne inimene võib arvata, et Hirohitost tehtud kunstiline üldistus vastab mõne protsendi ulatuseski tõele. Hirohito ei olnud kahjutu tossike. Mõne ajaloolase arvates andis imperaator ise soovitusi 1941. aasta üllatusrünnaku aja ja viiside asjus. Just mõni kuu enne neid sündmusi ootasid keiser ja tema kabinet Saksa allveelaeva U-234 560 kilogrammi uraanioksiidiga. Läkitused olid kusagil teel? ?Päikeses? kurdab Hirohito, et paavst ei vasta tema kirjadele. Tennol oli küll kangemaidki mehi, kellele oma salaläkitusi saata.
Sokurovile pole olnud siinkohal ajaloolised üksikasjad tähtsad. Ta käsitleb süvapsühholoogiliselt protsessi, kuidas jumalast jälle inimene saab. See inimene võrdleb ennast Charlie Chapliniga. Ta ei sobi geniaalseks strateegiks, tema liigutused on nurgelised, ta mokad liiguvad imelikult. Ta luuletab kirsiõitest, mis sümboliseerivad samuraimaailma. Kuid Hirohito ei olnud samurai. Ja sellepärast jääb luuletsükkelgi lõpetamata.
Ühesõnaga: Sokurov kujutab ühe ajastu lõppu ja teise algust. Enne kure-episoodi tekib filmi surnud punkt, kujuneb välja tunne, et mispärast see kõik. Lõppkaadrite juures on taju aga hoopis teine: siis teab tüüpiline vaataja, et sündmusi on tegelikult juba üsna palju olnud!
Ja järeldus, milleni jõutakse, on üllatav: keisrinna Kojunile meeldibki rohkem tavaline mees, mitte jumal! Nõnda kujuneb sellest film inimsuhete teemal.