Baird Jones, Mark Kostabi ja East Village’i kunstielu 1983 – 1987.
Kujundaja Mart Kivisild. Väljaandja 008 ja kunst.ee Tallinn 2006. 167 lk.
Raamat Kostabist on kahtlemata vajalik. Eesti päritolu Ameerika maalikunstnik Kalev Mark Kostabi, kelle täht lõi särama 1980. aastatel New Yorgis, on ilmselt kuulsaim Eesti juurtega kunstnik läbi aegade. Seega on meie kultuurile kindlasti oluline raamat, mille abil saab tema tegevusega vahetute pealtnägijate silmade ja sule kaudu tutvuda.
Samas, Eesti identiteedi ja kultuurilise eneseteadvuse tõstmiseks sellest raamatust suuremat abi ilmselt pole. Juba alguses saab selgeks, et eestlusega ei ole Kostabil midagi pistmist. Ameerikas on täiesti normaalne, et enamiku inimeste etnilised juured on kusagil mujal ja selliseid tegelasi nagu Kostabi, pärit erinevatest maailma otstest, jooksis East Village’is ringi karjade kaupa nagu kirjusid koeri. Kui mustad kasutasid vähemalt oma nahavärvi enese karjääri hüvanguks ära (parim näide Jean-Michel Basquiat), siis ülejäänuid et kottinud nende päritolu karvavõrdki.
Raamat on kirjutatud eeldusel, et lugeja teab nagunii juba praktiliselt kõike Ameerika kultuurist ning East Village’ist. Kes on nii harimatu ega tea tollast kohalikku slängi ning seltskonnakroonikat, see on ise süüdi, kui tal ehk ei tekigi mingit üldisemat ettekujutust käsitletavast teemast. Samas ei olegi mõtet oodata erilist filosoofilist üldistust või kontekstuaalset paigutust kirjutajalt, kes tegelikult ei ole kirjanik, filosoof ega kunstiteadlane. Baird Jones on õppinud paljusid erialasid ja enamik neist jääb humanitaariast küllaltki kaugele. Ta on töötanud kolumnistina ja on täiesti selge, et kui keegi kirjutab elu aeg lehte, siis ta minetab pikema teksti liigendamise oskuse ning üldistusvõime.
Nii tundubki tekst võõrkeelsena isegi eesti keelde tõlgituna: umbes pooled sõnad on pärisnimed, mis ei ütle lugejale mitte midagi, kui ta neid ei tea. Toimetaja Heie Treier on mõnede mainitavate isikute kohta kirjutanud joonealused selgitused, aga need on nimed, mida kunstihuviline lugeja ilmselt niigi teab.
Olulise osa raamatust moodustavad fotod, mida Jones kiirelt harrastus-paparatsoks kehastudes Kostabist on klõpsinud. Peab ütlema, et fotod on kunstiliselt kvaliteedilt nigelad. Kompositsioonile pole tähelepanu pööratud, peamiseks valgustamisstrateegiaks on välk näkku, ja mida kuulsam staar Margi kõrval on, seda pimedam ning udusem on pilt. Enamikul neist puudub ka dokumentaalne väärtus, kuna tegu on poseeritud ja lavastatud stseenidega.
Mingil põhjusel on raamatu kujunduses paisatud pildid nii, et kujutatav isik ja tema mainimine tekstis jäävad erinevatele lehekülgedele või sootuks erinevatesse peatükkidesse.
Vaatamata raamatu kaootilisele ülesehitusele, saame Kostabi ning tema aegruumi kohta siiski üht-teist teada. Joonistub pilt Kostabist kui inimesest. Tegu on teatavate suhtlemisraskustega isikuga, kes enne oma kuulsust seltskonna lemmik ei olnud just. Pigem peeti teda friigiks ja nohikuks. Lisaks sellele oli ta eriline küünik, sest kuidagi peab ju oma komplekse korvama ja tahtlik ülbitsemine on selleks üks levinumaid võimalusi. Ülbitsemisele sekundeerib pugemine, kui tegu on vajaliku isikuga.
Mõistagi oli küünilisus oluline osa tollasest kunstitrendist, kunstnike äärmine ning täiesti varjamatu orienteeritus karjäärile ja rahale oli valitsev positsioon. Ja on siiani laiemalt Ameerika kultuuri alustala. Võib öelda, et künism on antud kontekstile olemuslikult omane paradigma. Kas ja mida on meil sellest õppida, eks seda peab juba igaüks ise otsustama, küll aga ei näe ma põhjust taolist ellusuhtumist fetišeerida pelgalt seetõttu, et see pärineb New Yorgist.
Vaatamata eelöeldud küllalt kurjadele sõnadele, pean vajalikuks siiski veel kord kinnitada, et ühe ajastu ja nähtuse ilminguna lisab raamat killukese XXI sajandi kirju kultuur üldisesse mosaiiki ning Heie Treieri entusiasm Kostabi propageerimisel tema etnilisel kodumaal on igati omal kohal.
PS Hiljaaegu jõudis avalikkuseni Andy Warholi pildistatud Kostabi portreefoto 1980ndate keskpaigast.