Matroon Leelo Tungal
raamatu esitlusõhtul. Foto:Harri Moritz
Milliseid aegu elab me noorim kirjandus? Mille taustale paigutuvad tänased teismelised ja veidi vanemad autorid, keda näikse eri väljundeid kaudu ilmuvat lausa hulgiti? Seda tahaksime teada; tahaksid vahest eriti nood noored kirjutavad inimesed, kes enesele selle keelelise väljundi on leidnud, kes on tundnud, et tavasuhtluse heal juhul viiesajasõnaline pagas ei kirjelda ära seda maailma ega me identiteeti. Siinkohal pean meelde tuletama, et lollidel on alati õnnelikum elu, nad lihtsalt ei vaeva end. Õnnetuks jäävad ikka need, kes aiva küsivad ja otsivad. Sest nad jõuavad sageli ikka sinna välja, kus räägitakse, et keegi pole veel vastusega tagasi tulnud (mis iseenesest pole muide nii oluline!). Aga, kes on öelnud, et õnnelik olu miski iseväärtus on? Kes on öelnud, et õnn ka õnnelikuks teeb, saati siis säärane pime?
Aga selge on, et me ei ela kuldseid muinasaegu, kus sõnaloits oli midagi püha ja privilegeeritut, kus rändav jutuvestja oli ainuke linna saabuv rokimonstrum. Me ei ela ka rahvuslikku ärkamisaega, mil me moodne kultuur meile tõlgiti, ega Noor-Eesti härrasmehelikke-esteetilisi uuenduspüüdlusi, me ei ela ka Siuru suve ega tollele järgnenud värsket lüürilist sõnnikulõhna aega, ega arbujate eskapismi, sotsrealistide treitud ulmekirjandusmaailma, viiekümnendate vabavärsidiskussioone ega kuuekümnendate mässu, ega Viidingu ja Kareva võimu aega, punkarite purustavaid püüdlusi, üheksakümnendate peataolu ega ka ta lõpu piiritut entusiasmi, eneseusku ja egoismi. Need noored, kes nüüd kirjutama asunud, on me tänase heaoluühiskonna (noh, vähemasti tarbimisühiskonna) lapsed, kelle jaoks Nõukogude Liit on kurja ida-nõia põrmu varisenud kuningriik ning töökohast saadud pakiviinerid ja rohekad banaanid pidulaual absurd, mitte õnnistav reaalsus. Küll aga elavad nad umbes selliste, tihti riiklikultki kultiveeritud väärtuste maailmas, kus kultuur ja vaimsed naudingud jõuavad “tarbijani” peaaegu nagu kunagi viinerid ja banaanid. Hehee. Vabandust, epateerin.
Mul ja sul, armas lugeja, on see õnn, et üleüldine kirjaoskus on eestlaste hulgas prahvatanud vägeva, hetkiti pea grafomaanliku kirjutamistungina, mis ületab isegi Eesti NSV päevist legendaarseks puhutud lugemistungi. Tõsi küll, see oht siin peitub, et kirjanduse keel lihtsustub (s.t üks ta põhifunktsioone – keele rikkana hoidmine ta poeetilistel äärealadel – nõrgeneb), kuid turumajanduslikes tingimusis koob arenenud kirjutav ämblik oma võrgu teiste tekstide ümber ja sisse, s.t ta ka ühtlasi loeb, et püüda teisi paremini oma tekstoloogilisse püünisesse. Ning see tähendab, et meil võib olla see õnn ja rõõm, et paarikümne aasta pärast ei pea me sedavõrd palju asju ajama kivipalluripilguga inimestega, vaid ikka pigem nendega, kes enesemääratlemisega ja teiste mõistmisega pisut tegelenud on. Võtame siinkohal toda kirjutamisbuumi kui ühe uue, psühhedeelse mõjuga, ühiskonnale (esialgu kahjuks) üsna ohutu, ent avardava droogi levikut.
Kui üles lugeda need olulisemad kanalid, kus me kirjaruumi noori lugemist väärt autoreid leida võib (ja jättes alustuseks kõrvale ülidemokraatlikud Interneti-portaalid/-foorumid, kus teejuhiks saab endale olla vaid julge lugemisretkleja ise), siis on neiks lisaks institutsiooniliste väljaannete juhuslikemale avaldamistele muidugi Värske Rõhk (mis teenis nt “Vikergallupi” – vt Vikerkaar 2006, nr 3 – vastanute hulgas enim tähelepanu, võrreldes ükskõik millise ilukirjandusteosega), noorte tippräpparite plaatide tekstivihud ning kõige nooremate osas ka ajakiri Hea Laps (hea haldja Leelo Tungla käe all tegutsev ainulaadne meedium, millele pea ainsana kultuuriväljaandeist jäänud roll kanda kirjandushuvilisi noori Tähekese east sinna, kust juba mingi professionaalsem huvi või kirg võiks tärgata), mille paremate autorite parematest tekstidest on kirjanike liidu toel (erandkorras; töö noortega, trükisoe õlalepatsutus on selle organisatsiooni ja ühtlasi me kultuuri- ja keeleruumi tuleviku pant) ilmutatud almanahh “Tüdruk, kes sa teretasid vaime. Esimene trükiproov. Valik noort eesti luulet 2005”.
Kui võrrelda “Tüdrukut…” Värske Rõhuga, siis esimeses on nooremaid autoreid (15-16aastasi) veidi rohkem. Üldse põimib “Tüdruk…” ühtede kaante vahele seitseteist noort autorit, kellest, muide, vaid neli on poisid (mis muidugi tasakaalustab olukorda, kui võrrelda “Eesti räppluule tekstidega”, mille kaante vahelt ühtki neiut ei leia), aga paraku see on lihtsalt nii, et tüdrukud katsetavad värsitreimise alal enam kätt. Lühikestest enesetutvustustest loeb välja, et kuigi sekka on poetunud mõned juhuluuletajad, on enamikul siiski suurem huvi, ütleme, et ambitsioon end kirjanduses teostada. Meeldiv seegi, et suurem jagu neist autoreist on kirjanduslikult üsna rikkumata, s.t veel suhteliselt vähese lugemusega; lemmikuiks enamasti teada-tuntud-eelduspärased klassikud. Seega on andepuhangud ja luuleleiud ka spontaansemad ja värskemad. Värske Rõhuga võrreldes on “Tüdrukus…” vähem intellektuaalseid püüdlusi ja teadlikku suhestumist (nt vastandumist) kirjandusruumiga, rohkem tundlikkust, emotsionaalsust, siirust. Autorid on pärit üle Eesti väga erinevaist paigust, ehk domineerib Tallinn siin õige pisut.
Valitsev laad on impressionistliku olekuga mõtte- ja seisundiluule, nii mõnigi autor pruugib riime, aga sageli õnneks sedavõrd vaba käega, et nende juhuslikkus või ebapuhtus ei jää häirima, vaid esmaseks tõusevad kujundid – ja värskeid kujundileide on siin küll. See näitab, et eesti luulelaad on lõpuks omaks võtnud selle (juba üsna ammuse) muutuse (milles muude vormitunnuste kohale astub kujundi mõiste, just metafoori – kui tunnetusmeediumi esmasus) ning vabanemas vanade stereotüüpide painest. Jääb vaid oodata, millal õpikukirjandus ja muu kanonaad sellele muutusele väärikalt reageerib ning muutustele (samuti ammu läbi käidud/avaldunud) teed rajab. “Tüdruk…” on enamasti ka täiesti ühiskonnakriitikavaba, mõnede väheste eranditega tekstes, küll aga mitte autoreis, kellest isegi oma sotsiaalset meelsust manifesteerivate siin esindatud poeesid enamasti pigem noor-olemise, armastuse, üksilduse, identiteediotsingute jms probleemidele keskenduvad; sageli ka lihtsalt seisundikirjeldustele, nagu juba eespool mainitud.
Mul ei ole õigust neist seitsmeteistkümnest kedagi eraldi esile tõsta, kuigi ma siit mõned lemmikud leidsin, kellest tulevas enamat ootan. Sest potentsiaali muutuda ja areneda, tolle “kirjutava rahva” sekka tõusta on noist pea kõigil – mõnel loomu poolest andekamal on see lihtsalt kergem (mis ei luba meile sugugi, et just nemad kirjanduse juurde jäävad) ning mahult on vaid vähesed “Tüdrukus…” (arvatavasti põhjusega – pole veel nii palju nii häid tekste kokku saanud) sedavõrd suurel määral esindet, et neist tõepoolest pildi saab. Aga tähelepanuväärne on see, et siit leiab täiesti värskena mõjuvaid sügisluuletusi, punkari emakeelearmastust ning isegi värsirea “Armastand sind kodumaa” kontekstis, mis paneb järele mõtlema. Jpm.
Ainult üks seik tegi murelikuks: tütarlaps, kel siin väga häid tekste sees, kirjutab enese kohta, et loodab tulevikus püüelda “millegi tõsisema ja sügavamõttelisema poole”. Tahtsin lihtsalt öelda, et see pole luules iseväärtus; end liiga tõsiselt võtvad luuletajad mõjuvad tänases kultuurikontekstis koomiliselt, mitte tõsiseltvõetavana. Noored tütarlapsed ei peaks end sellega kiusama, et kuidas koletõsiseks ja sügavaks saada. See neis on kas niikuinii olemas või paneb neisse selle elu, ja kui ei pane – jumal tänatud, teist võib saada üks vahva kirjutav vanamutt, kel jätkub julgust iseenda üle nalja teha. Kui kõnetada vaime, ei pea jutlema vaid vanade kurjade
timbuukidega, kindlasti annab otsale saada ka mõne lõbusama keldris kolistava guuliga. Ja üldse on parem kollide asemel suhelda mõne teise toreda noore kirjutava inimesega ja katsuda üksteist – muidugi sõbralikult – üle trumbata. Ja toetada, kritiseerida. Selle nipiga tuli kümmekond aastat tagasi kirjandusse mõni täitsa hea kirjutaja. Ja usun, et pea igal kümnendil enne seda käis see samuti nii.