KUNSTI LÜHILUGU
Peggy Guggenheimi muuseumi
palavas aias Veneetsias
seisab Anish Kapoori skulptuur,
tumehall graniidist tahukas.
Halli graniidi sisse on raiutud
kaks nõgusat sõõri,
mis on lihvitud
siledaks ja süsimustaks.
Tumepruun mees heledas särgis,
võimalik, et Kapoori kaasmaalane,
küsib, kas see on peegel.
„Maagia. Meister, ma ütlen.”
Mees vaatab end nõgusast sõõrist:
kaugelt paistab nägu laiem,
totakas, ja lähedalt pisem.
Ta hakkab naerma ja torgib veel.
„Näe! Näe.” Ta vangutab pead,
naerab ja koogutab
suurte sõõride ees.
Lõpuks tõsineb ja pöördub.
«See ajab südame pahaks.
Pea hakkab ringi käima.
See ajab oksele, boahhh!»
Ja siis ta läheb.
•
Korraks on toas päikest.
Ainult korraks oled sina
kuldses tolmupilves
nagu too õigeusklike pühak,
kes palju kannatas.
Tundub, et sind on rohkem kui üks.
Tundub, et see kõik on kord juba olnud.
Täna või homme
paarikümnemiljoni aasta eest
sa juba vaatasid mind pilguga,
mis oli nii karm ja nii kurb
samal ajal.
•
Joon kuuvalgel ööl oma varjuga veini.
Vari on pikk ja siksakiline,
ulatab üle põranda otsekui ürgvesi,
voogab ja tõstab koos minuga klaasi.
Telefon heliseb. Võtan vastu: „Nüüd
kuula mind vahele segamata. Eile oli su hääl
kalk. See ongi meie erinevus: sina põlgad
inimesi, sa suhtud nendesse üleolevalt…”
Vari lööb võnkuma. Kostab lühike piiks,
siis on vaikus, vein voolab klaasi
nagu Marduki veri, siis kui see mõrtsukas
ükskord maha on löödud.
Telefon heliseb. Joon oma varjuga veini.
Vari on pikk ja siksakiline,
ulatab üle põranda otsekui ürgvesi,
voogab ja tõstab koos minuga klaasi.
PUNANE TULI, KALLISKIVI
Ta pidurdab ja taipab
palavikus, et see see ongi.
Punane tuli, oo kalliskivi!
Revolutsiooniline veri, mis
ahvatles tedagi, põleb nüüd siin.
Punane tuli, oo kalliskivi!
Võrdsus ja vendlus hõõguvad
lõpuks ülemaailmses rahvarubiinis:
punane tuli, oo kalliskivi!
Niimoodi luuakse maailma:
enne on jaa ja siis tuleb ei.
Punane tuli, oo kalliskivi!
„Kui me kõik koos foori taha
seisma jääme, näib peaaegu,
et te armastate mind ja mina teid!”
Küllap on ta jälle purjuspäi roolis,
maailma värviline artikulatsioon
ajab nutma, ja ta võtab kohalt.
TÄNAPÄEVATEHNIKA
arvutidki on mänguasjaks muutunud
ma pean manguma ja meelitama
et nad vahepeal ka tõsised oleksid
natuke tööriista moodi
igal pool hüplevad ja plõmpslevad
mingid värvilised pallikesed
plõnksavad mingid mullikesed
kogu aeg mingi isetegevus käib
ma ei jõua isetseva arvuti tagant
suvandeid kustutada ega ta järelt koristada
nii palju kui ta läbustada jaksab
mul on neist kõrinatest kõrini
alati kui mul tuleb tegemist teha
igasuguste asjatuks muutunud
uusimate jubinatega ja pluginatega
haarab mu käsi tuntud hääduses
otstarbekohase kiviaegse kirve järele
•
Kõik inimesed on rasedad, rääkis Diotima,
rase on nende keha, ja rase on nende hing,
oi kuidas nad kõigest väest tahavad sünnitada.
Ilu on sünnitamine. Sünd ongi ilus.
Nii rääkis Diotima Sokratesele. Sokrates rääkis
sama juttu Agathoni peol, seda kuulis
noor Aristodemos, ja rääkis hiljem edasi
Apollodorosele, kes rääkis oma sõpradele.
Väike Platon mängis õues põrnikatega.
Kust tulevad kõik need põrnikad, mõtles ta,
kas äkki ühest hästi suurest põrnikast
üleval taevas? Keda meie ei näe?
Õhtuks oli emme ta tuppa magama viinud.
Agathoni juures algas pedede pidu,
ja et keegi ei jaksand enam juua, hakati arutama:
räägime täna armastusest. Räägime ilust.
MU SISEMINE VEENDUMUS
mina olen täiesti kindel
nagu padja sees suled
ja topise sees saepuru
on inimese sees karvad
kahtlematta inimene on
teda täitvaid ja toetavaid
krussis ja keerdus karvu täis
kotilaadne moodustis
karvade üle käiva naha
hellematest kohtadest nagu
pealagi kaenlaalused jalgevahe
pungitab alatasa karvaotsi
karvad on lausa käega katsuda
neid saab alati maha ajada
naksata kärpida pügada
seega karvu ei saa eitada
olen ses sügavalt veendunud
Meeleheitlikult vältides
võõra kleepumist
oma keha külge,
oma vaimu.
Meeleheitlikult päike,
meeleheitlikult suvi
möödub, ritsikad lasevad
edasi, sõjamehe unistustel
pistab küljes.
Meeleheitlikult ojake,
meeleheitlikult sillake
ta kohal, kohe-kohe lagunev,
puu väsib, kuivanud puu väsib,
õunapuu sureb püstijalu.
Meeleheitlikult rõõmus,
mõnus, tore ja kihvt
lihtsalt vaadata leppa
varjamas vaadet,
kuulata maamesilast
ähvardamas kardina triipe
oma suminaga,
vaikust.
HAUGI MÄLU
kui imelik kui ilmelik
otsekui läbi une otsekui läbi udu
nagu midagi meenuks nagu
mäletaksin midagi
aga ei mäleta
ei ikkagi jah mäletan ei ikkagi
midagi tuleb meelde otsekui läbi une
otsekui läbi udu ma mäletan mäletan
kas see mida ma mäletan
on mu elu
või midagi muud midagi
hoopis muud nagu vaataksin
veest üles õhku sinna kust tuleb valgus
kas näen või mäletan
kas mäletan või näen
tule taevas appi
ma ei mäleta
ega näe
nende erinevust
•
Sillal on jahe.
Lepad
ja mina
ja väsinud päike
katkiste pilvede taga.
Maailm on topelt.
Tumedas vees
lepa leht
lendas mu näost mööda
ja maandus mu näole.
Maailm lõi virvendama.
Kumb neist kahest?
•
ma panen need sõnad su ette
nagu punase vaiba
haavatud härja ette
nagu kingid ja annid
ahne lastekarja ette
nagu kulla, viiruki ja mürri
tühja peldikusse
nagu väga puhtad käed
vee ja seebi ette
nagu kaelamurdvad trikid
kaelkirjaku ette
nagu ülistuslaulud
egoisti ette
nagu õrnad puudutused
kiirrongi ette
nagu kallistused
laternaposti ette
võta need sõnad ja hoia neid
nagu sindki on hoitud
nagu sitta pilpa peal
ja ära unusta
et mitte keegi teine
sinu järelt ei korista