Maalid on kuuldavad
Kõik me seostame muusikat ja kunsti, kuid vaid väga väike vähemus teab midagi meelte seostest meie ajus. Uued uuringud on näidanud, et nägemine ja kuulmine on igaühe ajus lahutamatult seotud, kuid vaid sünesteedid (synaesthetes), kellel haruldasel kombel need meeled segunevad, on sellest teadlikud.
Praktika näitab, et enamik meist eelistab pilti ja heli kombineeritult, mitte eraldi. Meil on ka nägemus, millised pildid sobivad mingi heliga. See võib seletada, kuidas me mõistame ja arendame selliseid kunstiliike, kus pilt ja heli on lahutamatud, nagu ballett, ooper ja animatsioon. Londoni kolledži ülikooli teadlane Jamie Ward toob näiteks Kandinsky, kes soovis muuta visuaalse kunsti muusikasarnaseks. Ja abstraktsemaks. Ta lootis, et ta maalid on vaatajatele kuuldavad. Kuigi info tuleb meile välismaailmast eri meeleorganite, silmade ja kõrvade kaudu, on need meeled ühendatud – ja mitte just juhuslikul moel. Nii et mõned piltide ja helide kombinatsioonid on kokku paremad kui mõned teised.
Ward palus kuuel sünesteedil joonistada ja kirjeldada nende nägemisaistinguid, kui neile mängiti ette sümfoonilist muusikat. Sama paluti teha ka kontrollrühmal. Londoni teadusmuuseumi külastajatele näidati selleks tarbeks tehtud animatsioonifilme. Kahesajale inimesele näidati sadat pilti ja paluti neil valida sellised, mis sobiksid parasjagu kostva muusikaga. Vastajad kaldusid valima pilte, mille olid joonistanud sünesteedid. See näitab, et kuigi enamik inimesi ei suuda kuulda maali või näha muusikat sõna otseses mõttes, tajuvad nad muusika ja pildi seost ning kalduvad valima “õige” pildi.
Nii näiteks ütles üks sünesteet Kandinsky pildi “Kompositsioon VIII, 1923” kohta, et selle jooned annavad eri kõrgusega helisid, mis muutuvad, kui silmad mööda pilti liiguvad. Ring ülal vasakul annab aga puhta tooni, millest saab puhata, rännates tagasi joonte ja kujude kakofooniasse. Nõnda on see pilt müra ja puhaste toonide tasakaal. Teine sünesteet kirjeldas oma tundeid aga teistmoodi. Teadlased loodavad jõuda sünesteetide aju kuvamiseni, kui nad Kandinsky pilte vaatavad.
Mäng viiuli keelele
Normaalselt häälestatud viiul suudab kuuldavale tuua madalaima heli, mille sagedus on 196 hertsi. Kuid New Yorgi viiuldaja Mari Kimura saab pilli ümber häälestamata minna veel madalamale. Viiuli alumisel G-keelel tekitab ta oktaavi võrra madalama heli sagedusega 98 hertsi. Ja siis veel nende kahe vahepealse kõrgusega helisid. Tavaliselt saab sellega keelpillidest hakkama vaid tšello või kontrabass.
Kuidas Kimura sellised alamharmoonikud üles leiab? Ta sattus nende peale mõniteist aastat tagasi, õppides vanu vene poognaharjutusi. Viiuldajad muudavad tavaliselt poognasurvet keelele, kui mõnda nooti mängivad. Kuid need harjutused õpetasid seda mitte tegema, vaid mängima muutumatu survega. Ja siis kuuliski Kimura noote, mis kõlasid võimatult madalalt.
Katse ja eksituse meetodil avastas ta, et vanad keeled tekitavad madalamaid helisid meelsamini. Heli sõltus ka sellest, mis suunas uut keelt vahetamisel keerata. Nõnda õppis ta ära mängima kogu skaalat alumisest G-st alamharmoonilise G-ni. Ent kuidas on see ikkagi võimalik, et keel, mis on häälestatud 196 hertsile, toob hoopis kuuldavale 98 hertsi? Sel suvel mängis Kimura Norra Tromsø ülikooli füüsikule Alfred Hanssenile. Too analüüsis sagedusi ning leidiski lõpuks, kuidas madalad helid tekivad.
Kui viiuldaja veab poognat mööda keelt, siis väänab poogen keelt kergelt. Nõnda tekib torsioonivõnkumise nime all tuntud võnkumine, mida võime näha näiteks niidi otsa riputatud jõuluehtel, kui seda keerata ja siis lahti lasta. Torsioonilained on viiulikeelel tavaliselt üliväikesed. Kuid teatud asjaoludel võivad need võnkuva keelega teineteist mõjustada ning luua alamharmooniku. See seletab ka, miks vanad keeled tekitavad madalamaid helisid meelsamini – neil on lihtsalt sõrmede rasva ning nõnda suurem hõõrdejõud ja poogen mõjutab neid paremini pöörlema.
Võib-olla saavad ka teised keelpillid nõnda laiema heliregistri? Kes seda teab. Võib-olla on siin oma osa ka Kimura viiulil. Või mängija erilisel oskusel selle keeltega suhelda.
Geenide muusika
Inimene on tänapäeva musitseerinud oma kaugest minevikust. Pole siis ime, et evolutsiooni käigus võis tekkida pärilik mehhanism, mis soodustab musitseerimist.
Kui teil tuleb tahtmine laulda või pilli mängida – ja eriti, kui see tahtmine tekib teil üsna sageli –, siis teadke, et teil võivad olla erilised musitseerimist soodustavad geenid.
Sotsiaalselt aktiivsetel inimestel avalduvad geenid, mis on seotud muu hulgas ka serotoniini taseme reguleerimisega. Serotoniin on aine, mida valmistavad ka aju närvirakud ja mis pidurdab isendi aktiivsust. See närvirakkude vahel signaale kandev võtmeaine osaleb tuju, une, seksuaalsuse ja isu reguleerimisel. Ning on seotud ka depressiooniga.
Pühadel rituaalidel kulutab muusika ja tants inimese hingelisi ressursse. Ja on teada, et tantsuklubides kasutatav ecstasy mõjutab serotoniini vabanemist ja toimet ajus.
Seepärast otsisid Iisraeli teadlased välja serotoniini transportija geeni SLC6A4. See valmistab valku, mis eemaldab serotoniini aju närvirakkudest. Teine uurimiseks välja valitud geen AVPR1a reguleerib hormoon vasopressiini hulka ajus. Loomkatsetest on teada, et vasopressiin vastutab selle eest, kas loom on hea suhtleja või halb.
Nüüdseks on leitud, et kaks geeni, mis reguleerivad meie tuju ja suhtlemist, avalduvad professionaalsetel tantsijatel tugevamalt kui sportlastel ja nendel, kes pole ei sportlased ega tantsijad. Kui tantsitud on sadu tuhandeid aastaid, siis võiks ju arvata, et tantsijateks on eelkõige inimesed, kellel need geenid avalduvad kõige tugevamini.
Siiani polnud tantsu geneetilisest vaatepunktist uuritud, küll aga sellele lähedasi tegevusi nagu musitseerimine ja sportimine. Mõlemad neist on keerulised tegevused, kus tulemused sõltuvad nii keskkonnast kui pärilikkusest. Heaks näiteks on absoluutne kuulmine, mis on umbes viiendikul muusikutest ja mis ei sõltu ainult organismi omadustest, vaid ka sellest, kui varakult alustatakse harjutamisega ning kui tõhusalt seda tehakse. Ka tippsportlaste puhul on täheldatud, et nende tulemused sõltuvad geenidest, mis määravad näiteks sportlase lihaste omadused ja hapnikutarbimise võime.
Kuid tuleb silmas pidada, et tegu on ikkagi statistilise suundumusega ning iga üksiku indiviidi puhul ei saa kindlasti väita, et kui tal esineb üks geenivariant, saab tast hea tantsija, ja kui teine, siis tantsijat ei saa. Mida saab väita, on see, et tantsijatel lihtsalt on rohkem neid geene, mis muu hulgas suunavad ka sotsiaalset suhtlemist ja meeleolu.
Inimlaulu võib vaadata kui teatud flirtimist ühelt ning sotsiaalset suhtlemist teiselt poolt, mis on evolutsiooni käigus kujunenud välja kõigil selgroogsetel.
On teada, et hormoon vasopressiin mängib selgroogsete seas võtmerolli vastassugupoole peibutamisel, mis omakorda on seotud muusika ning tantsuga. Nii näiteks troopikalind täpik-sebraamadiin laulab emastele laulu, mis on osa tema peibutustantsust. Ja on näidatud, et vasopressiin mängib peibutusel osa nii täpik-sebraamadiini kui ka põldvarblase puhul. On ka tõendeid, et vasopressiinil on oma osa inimeste emaarmastuses ja romantilises armastuses. Nõnda pole ime, et selle aine kogust reguleeriva geeni omadused võivad mõjutada ka musitseerimisvõimeid.