Ringhäälingu tegi muusika
Kuigi telegraafi ja telefoniga sai saata sõnumeid välgukiirusel ka ookeani taha, said ühenduse vaid kaks või paremal juhul veel mõni inimene korraga. Raadio muutis kogu olukorra ja sellega ka maailma. Ega asjata saanud selle nimeks broadcasting, ‘ringhääling’ – heli oli võimalik kinni püüda ringiratast. Ja just muusikal oli selles uues riistapuus, uues elektrilises kõlakojas, eriti suur roll. Ning on seda tänini.
Transistorkõlakojad ilmusid müügile poole sajandi eest. Veel II maailmasõja ajal ja järel oli raadio ikkagi suuresti imenähtus, mille sai kodanikelt vajadusel ära korjata. Transistor, pooljuhttehnoloogia, muutis kõlakoja maailma lõplikult. Nüüd sai hakata oma kõlakoda igale poole kaasa tassima. Ilma et ise muusikat teha osataks, ilma et tuntaks ühtegi moosekanti, sai oma meelismuusikaga hakata rikastama looduse kõlakoda. Lapsed ei pidanud enam kuulama sama muusikat, mis nende vanemad. See vallandas staarikultuse ja seksrevolutsiooni.
Transistortehnoloogia lõi ühtlasi ka rock-muusika. Ja muidugi tungis pooljuht muusikainstrumentidesse. Sest kui juba muusika jõuab elektriliselt kodudesse, milleks siis tekitada seda kuidagi vanaviisi, ilma elektrita? Ja see, et transistori leiutaja Walter Brattain avaldas kahetsust, et rock-muusikud kasutavad tema leiutist võimendamiseks rohkem, kui talle meeldinuks näha, ei muutnud muidugi asja.
Elektrist sai muusikaline mänguasi ja see tungis seeläbi sügavamalt inimese teadvusse. Elektrilised muusikariistad mitte ainul et said vanade, akustiliste pillide järeltulijateks, vaid laiendasid tohutult muusika levikut ja mõjujõudu. Elektrikitarr ei tarvitse olla mingi kõlakojaline imeasi. Selleks pole vaja Stradivarit, et ehitada elektriline viiul. Piisab mingist lauajupist ja mõnest traadist, et asi valmis teha. Muidugi on vaja ka veel elektromagneteid, mis teeksid keele võnkumised elektrisignaaliks. Aga neid sai häda korral ka näiteks avalike kõnetelefonide torudest.
Pooljuht lõpetas külma sõja
Nõnda oli pooljuht see, mis tegelikult hakkas lõpetama külma sõda, mitte mingite poliitikute meelsus või ühe osa maailma mentaalne vaesumine. Pooljuhtkõlakoda hakkas tasandama Lääne ja Ida erinevusi. Ning personaalarvuti pani sellele viimase põntsu.
Kui kaoks elektriline vastastikmõju, kukuks maailm kokku. Elektrilistel jõududel ju suuresti molekulid ja nende ühendused, sealhulgas inimene koos seisavad. Kui kaoks elektriline mõju, kukuksime kohe läbi põranda. Ja pistaksime ühe käe läbi teise. Sest ega me tegelikult oma sõrmede ja jalataldadega teist kätt või põrandat, isegi mitte rahatähte otseselt puuduta. Vahele jääb tükk tühja maad, mida me küll palja silmaga ei näe, aga paremate nüüdsete mikroskoopidega ometi. Elektrilised tõukejõud on need, mis meid põranda kohal hõljutavad ega lase läbi seina minna.
Oletame, et elektriline maailm on alles, aga ühel heal hetkel me lihtsalt unustame, kuidas elektrit teha. Ja kasutada. Mis meist siis saab? Saja viiekümne aasta eest poleks juhtunud midagi, saja aasta eest ka suurt midagi. Nüüd aga kukuksid alla lennukid, katkeks meie nabanöör sooja, vee ja toiduga. Isegi heategevuskontserte ei oskaks me korraldada. Sõnaga – oleme palju abitumad kui meie vanavanavanemad. Noh, ja muidugi kaoks rock-muusika ja popstaarindus.
Elektriline kõlakoda on tunginud meie ellu nii muusika kui seda toetava ja võimendava pildiga ulatuslikumalt, kui seda mõistame. Elektrilise kõlakoja tõttu ei suuda inimene enam olla vaikusega üksi. Ikka peab mängima mingi muusika, ikka peab näha olema mõni laulev nägu või pilli mängiv keha.
Kui Heinrich Herz oma laboris võttis 1887. aastal ühe traadist riidepuu, tegi sellesse lõhe ning rakendas pinge, nägi ta sädelahendust. Siis võttis ta teise traadist riidepuu, talitas samuti ja ennäe – see võttis labori teises otsas sädelahenduse signaali vastu. Sealt oli vaid sammuke elektrilise kõlakojani, mille avastamisele on pretendeerinud Guglielmo Marconi, Alexander Graham Bell, uuemal ajal ka Nikola Tesla. Ning Venemaa avarustes Aleksandr Popov.
Meelelahutaja elekter
Tegelikult ei tea me elektrist just liiga palju. Kui lülitame sisse raadio, siis arvame intuitiivselt, justkui vallanduks elektrijaamast seepeale elektronide jõgi, mis jõuab meie kõlaritesse ja paneb need kõlama. Kuid kas näeme seepeale toanurgas elektronide hunnikut? Küllap mitte. Kas kogunevad elektronid meie raadioaparaati? Tegu on vaid lainetega, mille õhk meile kannab ja mille energia ka kõlarid võnkuma paneb. Nende samade lainetega, mille püüdis kinni Heinrich Herz ja mille saatis Euroopast Atlandi kaabli kaudu Ameerikasse William Thomson.
Elekter meelelahutajana pole aga miski uus asi. Kui Hollandis Leideni linnas avastati moodus, kuidas ühte metallvardaga purki koguda midagi, millele isegi nime ei osatud anda, sai sellest lihtsast seadmest ometi pea üleöö ülipopulaarne mänguasi. Elektrilaeng, mille olemasolu polnud teadmata ka Vana-Kreekas, muutus oma sädelevate efektide tõttu millekski seesuguseks nagu 1970. aastatel laserikiir või XX sajandi lõpul Internet – meelelahutustööstuse osaks. Louis XV pani ritta 700 munka, käest kinni, ja ühendas need siis suure laenguga rikastatud Leideni purgiga üheks vooluringiks. Lõbu missugune. Nii et esimene vooluring oli tegelikult mungaring.
Ja 1752. aastal demonstreeriti Louis XV õukonnas Ameerika vabadusvõitleja Benjamin Franklini katset, misläbi ka Euroopa veendus lõplikult, et pikne on sama nähtus nagu Leideni purki kogutud elekter. Pikse muusikat pelgame siiamaani. Ja on ka põhjust, kuid siiski üha vähem. Poole sajandi eest pidi igal raadioaparaadil olema antenn, sellel ka maandus, millega varras siis pikse ajal ühendati, et miskit hullu ei juhtuks.
Nüüd ei näe me oma vähimast kõlakojast, mobiiltelefonist, paistmas enam ühtegi antennijuppi. See on märk maailma turvalisusest. Õhk on täis elektrit, elektromagnetilisi laineid, ja on meie õnn, et me peas pole piisavalt tundlikku vastuvõtjat. Muidu saaks sellest põrgulik kõlakoda, mis teeks elu üsna ebameeldivaks, et mitte öelda võimatuks.
