Foto: Ivar Põllu

 

Peaks vahepeal asjast kirjutama. Teatrist, aga mitte lavastusest. Mitte tutvustama ega kirjeldama, mitte avama lavastaja mõttemaailma ja mitte avama tõlgendusvälju. Pigem sellest, et miks üldse.

Ma ei teagi, mida siis nüüd kirjutada. Sest ma ei tea, kelle poolel ma olen.  Tundub, et pool tuleb valida. Vähemalt täna, siin, Eestis. Kopitanud või õitsev teater, loomulikult. Ei oska seisukohta võtta.

 

Valida pool

 

Ühelt poolt peaks ma ju olema võrdlemisi noor ning peaks võitlema noorte ja õitsemise eest. Süsteemide ja kopituse vastu. Mitte kopitus, vaid koitus! Ning üsna kindlalt esindavad seda kopitust riigiteatrid ning kõik need lavastajad-näitlejad, kes juba üle kümne-kahekümne aasta liinil püsivad. Õnnetus vaimses seisus on need teatrid, kus öeldakse, et ega jah, ega riigiteatris ei saagi paremat repertuaari mängida, riigiteatri tingimustes ei saagi riskida (nt mängida tundmatuid autoreid või tundmatuid lastetükke, nagu kirjutas TMKs Urmas Lennuk). Aga mis sa sellise teatriga võitled, selliseid teatreid tuleb toetada (mitte kaasakiitmise mõttes), hävitavad nad ju ennast ise (ning Rakvere teater pole see ainus näide, lihtsalt selle teatri dramaturg on selle sissekulunud mõtteviisi avaldanud must valgel). Kindla kvaliteediga esilavastajad ja -näitlejad – nad ei saagi olla pidevalt heas vormis ning ausalt öeldes suurem osa pole ka. Aga mitte sellepärast pole neid ju mõtet kottida. Ikka selle eest, kui tegevuses, suhtumises ja seisukohavõtmistes paistab välja, et pole reaalsustaju. Et käitutakse, nagu oleks muule maailmale au olla mustus kunstniku küüne all. Nagu oleks teater maailma tähtsaim asi, nagu saaks keegi olla teatris kõige parem, nagu saaks mõni teater olla parem kui mis tahes teine jne.

Niisiis, võib “vanu” veidi kottida küll. Kas see tähendab siis kohe, et olen noor ja radikaalne? Kas see seab mulle piiranguid “noorte” osas? Kas olen valinud poole? Kas nüüd samalt platvormilt, kunsti nimel, mitte sõpruse-viha-solvumiste tõmbetuultes veidi “noori” kottides olen kellegi-millegi reetnud?

 

Keda huvitab?

 

Tegelikult lähtub kogu tegevus ikkagi kunstimõistmisest ja väärtushinnangutest. Selles võib näha plaanipärast õõnestus- või upitustegevust. Selles võib näha isiklikke tagamaid (teatrikriitikat isiklikult võttes). Selles võib näha egotrip’i.

Ei tasu välistada ka võimalust, et teatrikriitikud pole eelkõige läbikukkunud lavastajad-näitlejad. Esiteks on nad samasugused teenistujad nagu kutseline teatrirahvaski (ehkki teatrikriitikast ei elata end ära keegi). Teiseks on nad (kui aus olla) ikkagi kunstirahvas. Teater ei räägi meile enamasti mitte midagi meie elust, vaid pakub uusi ja vanu väljatöötatud meelelahutuse ja emotsioonide esilekutsumise nippide kombinatsioone. Jah, teema võib tõesti olla üpriski seotud meie igapäevaelu valikute ja muredega, aga see on ikkagi peibutus. Peamine on oma keelde süvenemine ja/või meelelahutus. Ikkagi oleme õnnelikud – sest see on ilus ja vahva.

Niisamuti võiks suhtuda kriitikasse. Teatrikriitika kui iseseisev kunstiala tegeleb teatri kui eluga rohkemgi kui teater päriseluga. Õigustamatult! Olukorras, kus teater elab ikka küllaltki sõltumatut elu, on kriitika orjalikkus täiesti mõistetamatu. Eriti veel sellise ilkumise ja sõimu peale, mida teatrite poolt kuulda võib. Kuigi Andres Keili arvustused jäävad mulle teinekord hämaraks, meeldivad need mulle tunduvalt rohkem kui koolilapsetööd mõnes teises lehes. Julgemini, härra Keil! Julgemini, tüdrukud! Rohkem kunstisügavust, kaevumist temasse, omailma loomist, võimsaid kujundeid ja nippe. Rohkem autoripositsiooni. Siis saab teatrilavastusega seotud arvustusest sündmus. Ja tekib diskussioon.

 

Teatrihõim

 

Toimetan praegu ETVs valmivaid dokfilme eesti teatritest. See on teadvust avardav kogemus. Võib-olla on selles süüdi isiklik Soosaare antropoloogia filmide festivalide kogemus õrnas eas, aga mulle tundub, et filmid paljastavad, vaatamata ükskõik millisele teemapüstitusele, hoopis midagi muud.

Juba esimese nelja filmiga on intervjuusid tehes ja neid kokku toimetades tekkinud (ja aina süveneb) arvamus, et teater on eelkõige tegevus. Tulemus pole nii tähtis kui tegemine ise. Kulgemine õnnestumiste ja ebaõnnestumiste voos, huvitavate ja ebahuvitavate lavastuste ja rollide jadas, publiku soosingu ja ebasoosingu arvamatus ja äraarvamatus vaheldumises on teatri elu sisu ja mõte. Elu, töö, ümbrus ja õhkkond on tähtsad, mitte tulemus, mingi kaup, toode üksikult, nagu seda tänapäevane mõtlemine välja tahaks tõsta. Jah, teatrirahvas võib ju teistele hõimudele kaupu toota, et elamiseks vajalikku muretseda, aga see vahetuskaup pole teatrirahva endi jaoks oluline. Arhailisele teatrirahvale on oluline proov, tsükliline tegevus suuremate tsüklite (lavastus) sees ja jadas. Publikule on oluline etendus, proovimise jääk.

Seda jääki väärtustatakse natukenegi oma hõimu juures vaid sellepärast, et “võõrad” sellest nii väga peavad. Ja see on prügi, kui “võõrad” seda ei taha. Mõistuslikke seosed hõimu tegevuse ehk “proovimise” ja võõrastele vastuvõetava jäägi ehk “lavastuse etenduse” vahel pole. Huvitavad proovid ei tähenda huvitavat lavastust ja vastupidi. On ka mõned valemid, mis kirjeldavad 80% täpsusega, kuidas toota võõrastele vastuvõetavat prügi. Nende kasutamine on sügav eetiline küsimus. Jah, kui õnnestub, siis on hõimul mingi majanduslik kindlustatus. Aga mida ütleb su süda, kui sa orienteerud jäägile, mitte eesmärgile?

Arvustajate nurin teatriga lähtub vahetuskauba kunstiväärtusest, see kriitika aga ei haaku üldse teatri oma sisemise tegutsemismootoriga. Proove kritiseerida? Seda ka mitte, proov on kogukonna omavaheline põlvkondade sidet tugevdav tegevus, isegi rituaal, võib öelda, mis ei ole kritiseeritav (pealegi sinna võõraid enamasti ei lasta).

 

Mida teha?

 

Räägitakse, et teatris on kunst ja meelelahutus. Ja see vahetegemine olevat justkui väga kerge. Ja et teatri eesmärgiks olevat kunst. Kui teatritegemist vaadata antropoloogiliselt, on sihid hoopis mujal. Kunst või mitte – see on võõraste, tarbijate, publiku küsimus, vahel ka trenditeadliku teatrirahva hõimu orienteerituse küsimus. Tihti on puhas kunst kõige räigem ja külmaverelisem turusituatsiooni arvestades tehtud kalkulatsioon. Mõnikord on see, mis võõrastele tundub halb meelelahutus, teatrirahva jaoks olulise rituaali derivaat.

Teatriantropoloogia tegeleb sellega, mis toimub laval, tegelikult peaks see haarama uurimisse ka lavataguse ja saali. Teatriskäimine ja vaatamine, vastuvõtt jm on antropoloogilised fenomenid, tegelikult samamoodi ka teatritegemine. Praegu on teatriteaduse tähelepanu mujal, tulemusel. Ning aina rohkem ka hõimu enda tähelepanu. Praegu lülitub teatrirahvas pidevalt ümber, vahepeal elatakse oma reeglite järgi, tehakse huvitavaid proove, mõtlemata, kas tuleb ka vapustav läbilöök, s.o lavastus, vahepeal tehakse aga tööd, produtseeritakse midagi kellelegi teisele. Mis juhtub, kui teatrirahvas lõplikult võtab üle käibivad standardid ning andubki eluks vajaliku vahetuskauba tootmisele? Kas siis ei kao üks haruldane kultuur ning meile jäävad vaid sisutu rituaali välised vormid? Antropoloogid võiksid ja peaksidki selle hõimu tegevuse täpselt kaardistama. Praegu veel.

Teatrikriitika aga võiks inspireerituna võõrast kultuurist (st teatrihõimust) anduda vabale loomingule. Ja nii sünniks midagi uut! Vabastatuna noorte karjeristide kiitmisest ja vanade trampimisest saaksid kriitikud olla oma rahvakillu esindajad – mõtlejad – ning tegeleda oma rahvakultuuri edendamisega. Ja poleks üldse vaja enam kakelda.