Eile sai Eesti Kunstimuuseum 86 aastat vanaks. Täpselt kolme kuu pärast avatakse pidulikult Kumu uksed. On huvitav hetk, õhk on üleskruvitud ootustest ja kujutlustest paks. Aasta tagasi siinsamas Sirbi veergudel arutasid muuseumiinimesed kunstiajaloo eksponeerimise, publiku ootuste, arhitektuuri diktatuuri ja Kumu võimaliku positsiooni üle. Tänaseks on Kumus konstrueeritav kunstiajalugu rohkem või vähem paigas ja saab peagi füüsilise kuju, ekspositsioonisaalid on valmis, maja ehitusprahist puhas ja välja valgustatud, töö käib. Publiku ootusi peegeldab hästi tõsiasi, et pea iga Kumus ja Kumuga tehtav liigutus võimendub ajalooliseks sündmuseks, inimesed käivad veel kinniste väravate taga lootusrikkalt piilumas. Nüüd on tõesti kõik aru saanud, et muuseum tuleb ja teisiti ei saa. Mis aga Kumus täpselt toimuma hakkab ja kelle jaoks, nii selge siiski veel ei ole. Vaimustus hoone valmimise üle ei ole veel vaibunud, ka uudishimu keskendub majale, muuseumihoone on seni see, mis ületab uudiskünnise. Kumu tulevase sisu ja rolli üle mõtlevad täna eelkõige kunstiinimesed. Kui muuseum on meie kõigi oma ja mõeldud meile kõigile, siis kellele ta mõeldud on? “Kõigi” ootusi, eelistusi ja vajadusi on ju väga raske ette näha ja ilmselt kohati ka raske täita. Muuseumi põhiülesanne hoida ja eksponeerida ühe EKMi muuseumina suurt osa Eesti riiklikust kunstivaramust on kõigest üks osa “rahva raha” eest “rahvuslikuks uhkuseks” ehitatud kaasaegse muuseumi missioonist.

 

Mitmekülgne programm on suurim väljakutse

 

Rahvas on sihtgrupina raskesti määratletav, rahvuslik uhkus on kontseptsioon, mis kunstielu elus ei hoia ja kahjuks või õnneks muuseumile erilist väljakutset iseenesest ei esita. Selle sentimendi pinnalt tullakse küll korra uut hoonet üle vaatama, ehk ka teist korda ühist kunstivara revideerima, kuid aktiivseks kunstipubliku positsiooniks on sellest abstraktsest ja passiivsest uhkustundest vähe. Siit vähese uudisväärtusega järeldus, et muuseumi publik oleme küll tõepoolest meie kõik, aga see tähendab palju erinevaid lähtekohti, erinevaid võimalusi ja eeldab muuseumilt eelkõige mitmekülgset programmi ning tolerantset kooseksisteerimist, avatust, mis – paradoksaalselt – jääb ka uues hoones muuseumi jaoks võib-olla üheks suuremaks väljakutseks. Muuseum kui kunsti ja publiku kohtumispaik peab arvestama kõigiga ja suutma igaühele kunstiga kohtumise ja kunsti mõistmise võimalikuks teha. Seetõttu on muuseumist täiesti loomulik kasutada kunsti ning oma tegevuse propageerimiseks ja selgitamiseks mitte ainult muuseumiruumi või institutsionaalse raamiga piiratud formaate nagu näitused, loengud ja raamatud, vaid laieneda ka meediaajastuga kaasas käies ajalehtede vahele, raadio- ja tele-eetrisse ning miks mitte ka veebiportaalidesse või mobiiltelefonidesse.

Avatuse vastuoksus on kirjutatud sisse kõigi muuseumide aluspõhimõtetesse: paralleelselt nii säilitada kui eksponeerida, uurida kui harida, varasid kaitsta ja elamusi pakkuda on kahtlemata keeruline. Siit ka dramaatiline hirm kaotada tasakaal skaalal mausoleum-supermarket või laboratoorium-tivoli. Reaalset ohtu äärmuslikuks arenguks loomulikult ei ole – selle hoiab ära nimelt muuseumi tegevuste ja sihtgruppide paljusus ehk see, et muuseum on kõike seda kogu aeg niikuinii, aga ennekõike on muuseum formaat ja väärtus omaette. Strukturaalne vägivald, kui soovite. Kui keegi ka julgeb Kumusse tulla vaid poodi šoppama või restorani/kohvikusse gurmeetama või kui leidub noori, kes sõidavad muuseumi ees rulaga kordagi majja jalga tõstmata, ei jää kõigi ülejäänute muuseumikogemused sellest veel vaesemaks. Tõsi, muuseumile kaasneb sellega lisakoormus ja -kohustus seista kõigi kasutajate heaolu ja turvatunde eest, kuid sedagi ei tohiks teha keelupoliitikaga, sest tõepoolest – muuseum on meie kõigi oma ja muuseumi kasutusvõimalused on piiramatud.

 

Kumus tuleb teha missioonitööd

 

On väga oluline, et kõik tunneksid end muuseumis teretulnuna, et oldaks huvitatud koostööst muuseumiga ja sealsete mängureeglite aktsepteerimisest. Siinkohal on taas põhjust jonnakalt tõstatada subkultuuride ja kunstimuuseumide teema, mida samuti Sirbis kunagi pikalt lahatud. Võib küll öelda, et on lühinägelik, isegi süüdimatu näha rulatavates noorukites muuseumi avatuse garantiid või indikaatorit. Ei soovikski siinkohal väita, et hetkel meie kultuuriruumi kreatiivsus või värskus just või ainult rulatajatel püsiks, kaugel sellest (loodetavasti), kuid muuseumi aktiivsete kasutajatena teiste hulgas, neid välistada ei saa ega tohigi. Uudis muuseumimaja üleandmisest teenis nimelt konkurentsitult elavaima vastukaja just rulafoorumites – väike märk asjade seisust ja rahvusliku uhkuse vahetusväärtusest seegi.

 

First We Take Museums

 

Subkultuurist tõukunud kunsti muuseumiatraktiivsus leiab praegu viimaseid päevi tõestamist põhjanaabrite pool Kiasmas, kus on avatud linnakultuuripõhine näitus ähvardava pealkirjaga “Kõigepealt vallutame muuseumid” (“First We Take Museums” kuni 20. XI, kuraator Virve Sutinen), mille raames muuseumi viienda korruse suure saali on pea täielikult enda alla võtnud vineerist rulaobstaakel. Kiasmas, mis ühe esimese avamisjärgse otsusena kehtestas muuseumiesise väljaku ametliku rulaspotina, on suhted kreatiivse linnanoorsooga pidevad ja väga head. Kiasma URB festivalide sarja võibki vaadelda pigem kui pikaajalist noorsootöö programmi, mida kroonib igasuvine tipptasemel festival. Kumu asukoht ja ühiskondlik positsioon võiks eeldada meiltki sotsiaalsema alatooniga missioonitööd. Milline on selles osas muuseumi jõudlus ja võimekus ning millised Kumu publiku huvid ja vajadused, selgub aga töö käigus.

Kumu avamisega avardub oluliselt ka muuseumis pakutav originaalprogramm: mitmekordistub muuseumi näitusepind, täiesti uue võimalusena tuleb juurde auditoorium, kus lisaks kunstiteemalistele loengutele, diskussioonidele ja konverentsidele hakkavad toimuma nii performance’id, tantsuetendused, kontserdid kui filmiõhtud. See on publiku jaoks suur muutus, mitmekesisema ja avatuma “teenuse” pakkumine, teisest küljest esitab avardunud tegevusväli aga muuseumile nii sisuliselt kui rahaliselt märgatavalt suuremaid väljakutseid. Meie kõigi kunstimuuseum peab lisaks erinevate publikurühmade ootuste ja vajadustega arvestamisele arvestama ka kunstimaailma ja kultuurivälja laia spektriga ning suutma oma tegevuse kaudu seda adekvaatselt peegeldada. Kumu peab pakkuma nii kunstipärandi kui kaasaegse klassika kõrgetasemelisi näitusi, olema laboratooriumiks uutele ideedele ja kaasprodutsendiks kultuurikoostööle. Need teesid on küll nii muuseumis kui avalikkuses varemgi tihti läbi käinud, kuid vähesed kõrvalseisjad teadvustavad endale, millise väljakutse on tegelikult vastu võtnud inimesed, kes Kumus tööle hakkavad.

 

Kunstitegijate pink on lühike

 

Koostööd tehakse või plaanitakse küll pea kõigi kultuuriprofessionaalidega kõigis valdkondades, sellegipoolest tuleb tunnistada, et tegijate pink on kunstivallas Eestis siiski veel väga lühike. Usutavasti paraneb kunstialade maine ja motivatsioon end kunstiuurijaks koolitada seoses selle muuseumi arenguhüppega, sest tundub, et Skype’i efekt kunstiajaloolaste tööturul on juba ammu juhtunud: turg on vabadest tegijatest tühi, aga muuseumi latt üpris kõrge (üleostmist siiski karta pole – muuseumitöötajate palgad veel Skype’i efekti läbinud ei ole). Lootus, et Kumu kultuurikatlas keedetakse kokku täiesti uus ja enneolematu kvaliteet on alustuseks ehk liiast, kohalik kunstiteadus ja kunstielu laiemalt võiks aga Kumu programmide kaudu uue hingamise ja uued väljavaated saada küll. Muuseumi ainus tee tõelisele avatusele on koostöö, seda nii erinevate publikurü
hmadega kui kultuuriprofessionaalidega. Muuseum, mis on “kõigi oma”, on eelkõige nende oma, kes muuseumiga koostööd teha tahavad, sest nagu laulab Tartu romantik Chalice: “Kui on tahtmist, kui on usku – kõik on võimalik.”