Lavastuslike elementidega õhtut võiks teiste sõnadega nimetada ellujäämiskursuseks publikule: ellu jäävad vaid liigi tugevaimad, s.t need, kes ei lase ennast karmist helidepadrikust ära kohutada. Siin balansseerib Küberstuudio juht Monika Mattiesen üsna tundlikul ja ahtakesel kuulajate vastuvõtuvõime piirialal, testib kuulajate närve ja kannatlikkust, paneb proovile nende maitse-eelistusi ja muusikalisi ootusi, raputab tõekspidamisi, mida üks uue muusika kontsert justkui peaks endas sisaldama. Aga eelkõige testib kannatlikkust.
Pooleteist-tunnise õhtu jooksul pidin siiski tõdema, et (valdavalt) üksik flötist laval siiski kogu õhtut rikkalike kõlamaailmadega ära ei täida, olgu või lavastuslike elementide kaasabil, nagu seda nõudsid Stockhauseni ?Kathinka laul kui Luziferi reekviem? ooperist ?Laupäev? ja ?Flööt? ?Orkestrifinalistidest? ooperist ?Kolmapäev? seeriast ?Valgus?. Sooloflöödi mänguvõtted ja võimalik kõlaline väljendusring ammendasid end kuulaja jaoks paraku kiiresti, vaatamata elektroonika laiendatud heliruumile. Samas oli teoses eredaid ja ootamatult iroonilisi kõlaleide ja teatraalsust.
Leidlik ideekombinatsioon oli kokku sobitada Helena Tulve lindikompositsioon ?Delta? ja Eleonore de Montesquiou samanimeline video, mis kulgesid umbes kakskümmend minutit laval omasoodu ja täiendasid põneval kombel teineteise ideemaailma. Tulve ?Delta? on mäletatavasti kokku pandud helilooja India reisi helilistest muljetest ja jäädvustustest miniplaadile, mida on hiljem arvutiga töödeldud-monteeritud. Nii satub kuulaja helirännakule tänavate rägastikku (ja sama ka de Montesquiou videos!), kus segunevad eksootilised keeled, tänavamelu, autode närvilised signaalid jm. Ja kõige sellel on juures mingi ülerahvastatuse maik. De Montesquiou video algab lennuväljadelt, suundudes ooteplatvormidele, fokuseerides aeg-ajalt detaile tänavapildist ja kiirustavatest inimestest, siis neist aga üldises plaanis üle libisedes. Inimesed kui põgenikud, papagoid ja viiruk ? inimesed, kelle elu näibki mööduvat tänavate rägastikus askeldades, närvilised vaated autoakendest.
Üllatabki autorite teoste ühilduvus, kohati suisa sünkroonsus. Tekib küsimus, kas see oli juhuslik kokkusattumus või viidi materjal eelnevalt sünkrooni. Hea idee, ent muidugi on taas takistuseks aeg, nagu ka Stockhauseni ?Kathinka laulus?, mille ideede maailm ammendus kiiremini, kui teost jätkus. Ka ?Deltas? oleks soovinud lühemat ja kontsentreeritumat mõttekulgu või näiteks valgusre?ii lisa-aktsente, mis oleks hoidnud terviku elavamas liikumises. Praegu oli tervik liiga staatiline ning muutumatu keskkond.
Helena Tulve ?Lendajad? kahele flöödile, kontserdi avalugu kõlas esiettekandena tegelikult juba EMPi Elleri muusikapreemia laureaatide kontserdil. Siit ka hea võimalus kahte esitust omavahel võrrelda. Lendlevus ja liikuvus oli tõesti muusikasse sisse kodeeritud, nagu pealkirigi tabavalt vihjab. Kaks flötisti justkui andsid teineteisele kõlaimpulsse ?käest kätte? või ?flöödist flööti?, reageerides üksteise muusikalistele aktsentidele, teineteist inspireerides või innustades, mis andis ka muusikasse hoo. Kui Tulve oma muusikateostes sageli nagu vaatleb mingit muusikalist protsessi justkui luubi all, aegluubis ajalise kulgemisega, siis siin võis kohata teistmoodi loomingulist nägemust. Ajaline kulg oli nagu kiirevooluline jõgi, kuigi tulvelik ühte nooti, ühte kõlasse süüvimine oli ka osa muusikaprotsessist.
Teatraalsete sosinate-häälitsuste ja lavalise liikumise kasutamine haakus hästi Monika Mattieseni kui teatraalse flötisti loomingulise ja avatud mõtlemisega. Kui aga võrrelda kahte kuuldud (õigem oleks vist ka rõhutada, et nähtud) ettekannet, siis tundub teatri- ja muusikamuuseumis kõlanud ettekanne isegi õhulisem, mängulisem ja lendlevam. Seal tuli ka eredamalt esile teose elegantne lõpp, muusikute lahkumine lavalt. Esituskeskkonnad lihtsalt toimivad erinevalt, kuigi siin toonitas muusikalist arengut ka maitsekas valgusre?ii, algul hämarast sinisest punasemate toonideni. Kontserdi kui terviku kontekstis oligi ?Lendajate? esitus vahest mõjusaim, fokuseerituim, samas kui efektseid, isegi muigama panevaid iroonilisi detaile oli ka Stockhauseni teostes. ?I?m sorry, so sorry!? hüüatab Mattiesen äkitselt lõpuloo, Stockhauseni ?Flöödi? lõpu eel ja jookseb lavalt minema. Puänt on ikka lõpus.