Loomulikult pole Küberstuudio meil Eestis praegu ainus loominguline kollektiiv, kes sünteesib akustilist ja elektroakustilist muusikat muude kunstivaldkondadega, kuid tänu Monika Mattieseni interpreedi-meisterlikkusele (samad sõnad ka Margo Kõlari teostatud elektronsfääri aadressil) on latt tõstetud, kas või juba esitatavate teoste taseme poolest, vägagi kõrgele. Tõsi, ega Küberstuudio puhul ei pruugi kõik projektid alati sujuda ühtsel tasemel kõikides parameetrites – mõni audiovisuaalne lahendus võib meelde jääda rohkem auditiivses, teine jälle ehk visuaalses plaanis. Kuid oluline on see, et ambitsiooni siht on ilmselt selge nii Küberstuudio tegijatele endile kui kuulajaile-vaatajaile. Ja selleks on lihtsalt väljendudes kunstide kõrgtasemel süntees, millest sai nüüd osa ka Kunstihoone multimeediaetenduse publik.
Pean etteruttavalt märkima, et Küberstuudio kõnealuse kontsertetenduse „After touch”, kus kõlasid Philippe Manoury kompositsioon „Jupiter” ja Toivo Tulevi esiettekandeline „velum, aftertouch”, kõige tugevam, s.t kunstilises mõttes kõige mõjuvam külg oli (vähemalt minu meelest) seotud ikkagi muusika, selle esituse ja elektroonilise helidifusiooniga. Kõik, mis puudutas visuaali, jäi oma väljendusjõult ja -sisult kõrvaga kuuldavast mõnevõrra maha. Siin on peidus üks väike (aga võib-olla suur?) paradoks: võrdselt sisutihedat heli ja pilti on ühte kunstilisse ruumi korraga küllalt raske võrdselt hoomatavalt mahutada. Siin ei paista kehtivat fifty-fifty printiip – ka 50:50 proportsioonis on üks pooltest väga suure tõenäosusega n-ö kannataja pool. Sest mõjuvõimas pilt tapab üldreeglina muusika, ja ka vastupidi (vähemalt filmikunstis paistab see küll nii olevat). Ent kui mõelda (ning kuidas Manoury ja Tulevi teose puhul siis teisiti), et tähelepanu keskmes on heliteosed, siis lähevad kontsertetenduse audiovisuaalsed proportsioonid tegelikult ju paika.
Aga aitab filosofeerimisest. Audiovisuaalse terviku mõttes oli kõnealusel kontsertetendusel muljetavaldav Philippe Manoury (1952) “Jupiter” (1987, esiettekanne Pariisi IRCAMis samal aastal). Atonaalselt lahti rulluvad kõlamaastikud, mis vähemalt videopildis seostusid Jupiteri kui hiidplaneediga (pärast ka roomlaste peajumalusega). Ja midagi hiiglaslikku oli ka selles muusikas – flöödiheli ja elektrooniline kosmos omavahelises põnevalt muutuvas sümbioosis. Mida edasi, seda selgemaks kujunesid teose kompositsioonilised piirjooned: sisemiselt pingestatud audiovisuaalne panoraam oli küll mõttetihe, ent mitte liiga kontsentreeritud. Mis tähendab, et iga heliline komponent oli nii eelneva kui järgnevaga sidusas kunstilises korrelatsioonis, kõik kompositsioonilised peenstruktuurid olid hästi jälgitavad.
Monika Mattieseni flöödimäng, täpsemalt lavaline performance, on hoopis omaette teema: ta valdab lavaruumi ja suhestub sellega (ning kuulajate-vaatajatega) väga orgaaniliselt. Nii võibki jääda uskuma, et Mattieseni artistlikkus leiab sõna otseses mõttes pidet galaktilistest sfääridest. Võib-olla ongi nii.
Toivo Tulevi (1958) esiettekandeline “velum, aftertouch” (2007) oli lummav jälle teisest rakursist, mille märksõnaks oli Monika Mattieseni ja Vambola Kriguli (midi-löökpillid) ühismõtlemise tandem. Pluss elektroonika, millest kokku moodustus päris müstiline, ajuti irratsionaalnegi kõlapanoraam. Ei oska öelda, kas fonogrammilt (või arvutist, mis seal vahet?) tulnud naisterahva häälitsused, mis mõjusid ekstaatiliseltki, vajanuksid teose kui programmilise terviku mõttes ka kavalehel mingit kommentaari. Jah ja ei samaaegselt, kuna kujutlusvõime on meil kõigil olemas, ning ega näpuga näitamine (vähemalt Tulevi kunstis) tegelikult ju ka kuhugi ei näita.
