Kalle Kasemaa näib juudi autorite vahendamisel olevat väsimatu ning sestap on lugejate kätte jõudnud järjekordne tükk mõttelugu, sedakorda küll uusaegsest Euroopast ning täpsemalt Itaaliast. Moše Hajim Luzzatto ei ole eesti lugejale siiski päris tundmatu. Tema eetika-alane „Õigete teerada“ ilmus „Avatud Eesti raamatu“ sarjas juba 2004. aastal, tookord küll ühes raamatus keskaja Hispaania juudi filosoofi Jehuda Halevi „Kuzariga“. Nüüd on Luzzatto aga omaette köite saanud ning juudi (ja ühtlasi ka Euroopa) mõttelugu meile jälle veidi käepärasem ja kättesaadavam.

Siinkohal on oluline küll mõrult tunnistada, et tõepoolest, iga säärane killukene on kulla hinnaga. Hulgast Kasemaa ja veel mõne teisegi pühendunu tõlgetest hoolimata on varasemat juudi mõttelugu eesti keelde vahendatud siiski nii vähe, et iga teos on omaette teetähis. Tõsi, peale eelmainitud „Kuzari“ on meil ju näiteks Spinoza „Eetika“ Margus Oti tõlkes, Kristiina Rossi koostatud ja tõlgitud luulevalik „Uni Jeruusalemmas“ (luule on sageli suuremgi filosoofia kui mõni filosoofiliseks kavandatud teos!), Kasemaa tõlkes veel Moše de Leoni „Püha seekel“, Josef Gikatilla kaks tekstikest ja mišnatraktaat sabatist, Andres Grossi ja Marju Lepajõe tükike talmudist, XX sajandist ka Martin Buberi, Emmanuel Levinasi või Gershom Scholemi teosed ning pääle nimetatute veel üht-teist siin-sääl. Ent kus on midrašid? Maimonides? „Zohar“ või veel midagi kabalaklassikast? Olgu päälegi, arusaadavalt sääb tõlkijate vähesus ning nende vähestegi paratamatult piiratud aeg (paiguti jääb küll mulje, et Kasemaa teeb mõne aastaga rohkem kui nii mõnigi teine kogu eluajaga) töö mahule piirid ning ega siingi õhku visatud küsimused ole etteheited, pigem ehk ärgitus edaspidiseks. Äsja lõppenud noorte tõlkevõistlus andis õnneks lootust, et ka vanaheebrea keelest (kuigi kaugeltki mitte kogu oluline juudi kirjandus, isegi mitte kõik eelnimetatud, pole selles keeles kirjutatud) tõlkijaid ja seega juudi kultuuri vastu huvi tundjaid siiski leidub.¹

Luzzatto teos on siiski oluline verstapost, sest kuigi tegu pole tingimata just juudi filosoofia maailma kõige kuulsama näitega, on sel kahepidine tähtsus. Luzzatto isegi on juudi kirjandusele mitte pelgalt üks, vaid lausa kaks tugisammast korraga. 1707. aastal sündinud Moše Hajim Luzzatto tegutses üsna omalaadses olustikus. Padovas olid juudid sunnitud getosse ning neile kehtisid märkimisväärsed piirangud, ent vaimuasjad ei olnud piirangualune valdkond. Nagu paljud teisedki, osales ka Luzzatto kohaliku ülikooli intellektuaalses elus ning võimalik, et käis ka ise ülikoolis. Igatahes tegutses ta intellektuaalselt viljastavas keskkonnas ning omandas laialdased teadmised hulgast valdkondadest. Tema varasema loomingu hulka kuulub hulk sekulaarseid teoseid (ilmalikku teadmist peeti Itaalia juutide seas olulisemaks kui mujal) ja ka ohtralt luulet, nii ilmalikku kui ka piibelliku taustaga, samuti näidendeid. Hiljem toimunud pööre, mille käigus väitis Luzzato end olevat saanud inglilt otseseid sõnumeid, mis polnud kabalistlikes, s.t juudi müstikaga tegelevates ringkondades ebatavaline, suunas teda aga aina enam müstikat käsitlema. Tema luulet ning iseäranis retoorika- või eetika-alaseid teoseid on hilisemate juudi kultuuri­liikumiste esindajad kõrgelt hinnanud: „Õigete teerada“ on olnud XIX sajandil eeskujuks traditsioonilist eetikat rõhutavatele musar-liikumise esindajaile, luuletusi pidanud moodsa heebrea kirjanduse alguseks aga juudi valgustuse ehk haskalah’ esindajad.

Moše Hajim Luzzatto kabalistlike kogemuste üleskirjutused pälvisid aga Itaalia rabide halvakspanu, kuid on (ehkki vaid osaliselt säilinud) hilisemas traditsioonis olulisel kohal. Ehkki Luzzattol ei olnud pärast 1735. aastal Itaaliast lahkumist (esialgu Amsterdami, hiljem Palestiinasse) võimalust kabalat õpetada, ei ole tema religioossed tekstid siiski unustusse vajunud. Peale siin käsitletute on teada ka nt „Derech Hashem“ („Nime [s.t Jumala nime] tee“), mis võtab kompaktselt ning kabalistlikust perspektiivist lähtuvalt kokku juudi usundi põhilised teemad. Ka „Filosoof ja müstik“, mis sääb vastamisi ratsionalisti ja kabalisti, kes selgitavad üksteisele oma maailmavaadet, kuulub just nendesamade kabalistlike tööde hulka ning on samuti üsna kompaktne, ehkki võhik, kes tõeline kirjatundja pole, seda ilmselt põhjalikult mõista ei või.

Hoolimata aga sellest, et ratsionalist ja kabalist, Luzzatto enda pruugis vastavalt juurdleja ja kabalist, päälkirjatõlkes (aga mitte raamatus sees!) niisiis filosoof ja müstik, justkui väitleks ja selgitaks üksteisele oma arvamusi ja hoiakuid, kisub vestlus kiiresti kiiva ning jõuab päätselt sinnamaale, kus kabalisti seisukohad ja seletused pääle jäävad ning juurdleja piirdub vaid küsimuste ning palvetega üht või teist nähtust seletada. Esialgu võrdsete partnerite roll muutub ning tekib õpilase ja õpetaja kahekõne taoline keskustelu. Ehkki kaht teost ei lahuta pelgalt sajandid, vaid ka eesmärk, meenutavad „Filosoofi ja müstiku“ küsimused-vastused XI sajandi õpetlase Honorius Augustodunensise menukat „Elucidariumi“, mis kirjutati omalaadse kokkuvõttena kristlikust õpetusest. Ent suurte teemade avamise kõrval hälbib seegi aeg-ajalt ning menetleb ka näiteks küsimusi nagu see, kust Aadam oma nime sai (loomulikult kreekakeelsete ilmakaarte arktos, dysus, anatole ja mesembria järgi, muide). Midagi sellesarnast võib näha ka juurdleja ja kabalisti vestluses, ehkki suur õpetus, mida selgitatakse, on loomulikult kabala, mille kaudu pääseb ligi suurtele ja ajatutele maailmatõdedele, mis muidu vaataja pilgu eest varjatuks jäävad.

Luzzatto olemuse saab lõppeks ehk kokku võtta Kalle Kasemaa oma tsitaadiga „Õigete teeraja“ kommentaarist: „Ida-Euroopa hassiidide jaoks oli ta pühameheks peetud müstik, kelle kabalistlikke mõtteid hassiidid suurel määral jagasid; hassiidide vastased ortodoksid (heebrea k mitnagdim ’vastased’) nägid temas judaismi traditsioonilise eetilise elulaadi selget esiletoojat; heebrea ilmaliku ilukirjanduse loojad pidasid teda endi eelkäijaks ning tema draamasid uusheebrea kirjanduse alguseks“². Tõepoolest, nõnda on Luzzatto ise olnud nii juurdleja kui ka kabalist, väga selgelt nii filosoof kui ka müstik, ning seda üheaegselt ja nõnda, et need kaks tegelikult üksteist ei välista. Kumb pool oli talle endale südamelähedasem, on küllap ilmselge.

Tõsiasi, et hulk tema kirjutisi hukka mõisteti ning hävitati, on muidugi traagiline, ehkki, võttes arvesse, et ta pidas üht oma õpilastest messiaks ning iseend Moosese taaskehastuseks, võib ehk mõista, mispärast leidsid rabid, et ta ise ja ta tööd on ohtlikud. Pärast eksirännakuid, mis viisid esmalt Saksamaale (rabid sundisid seal teda öeldust lahti ütlema) ja sealt Amsterdami, kus valitses tollal üsna liberaalne õhkkond, õnnestus Luzzattol küll kabalaõpingutega tegeleda, ent mitte õpetada, ning ta pidi teenima elatist teemandilihvijana. Siinkohal võib mõelda sellelegi, et sadakond aastat enne Luzzatto Amsterdami saabumist sääl sündinud Spinoza, kelle samuti ta oma kogukonna usuliidrid persona non grata’ks kuulutasid, töötas klaasilihvija-läätsemeistrina. Hea tahtmise juures võiks siinkohal kahe suure juudi filosoofi elusaatuses näha kujundlikku paralleeli: mõlemad lihvisid oma materjali klaarimaks ja selgemaks, ent paraku oli see selgus autoriteetide meelest ebasoovitav. Pärast Amsterdamist lahkumist siirdus Luzzatto Palestiinasse, kus asus elama Akkosse ning suri sääl kolme aasta pärast katku. Linnas on aga praegugi temanimeline sünagoog.

1 Selgusid kirjanike liidu noortele tõlkehuvilistele suunatud tõlkevõistluse tulemused. ERR 26. IV 2022. https://kultuur.err.ee/1608577951/selgusid-kirjanike-liidu-noortele-tolkehuvilistele-suunatud-tolkevoistluse-tulemused

2 Kalle Kasemaa, M. H. Luzzatto „Õigete teerada”. – Usuteaduslik Ajakiri 2003, nr 1, lk 59.